See lugu juhtus peale isa surma. Olin pikad päevad kodus üksi ja kindlasti tuli sellega koos ka iseseisvus. Kui meie koer Tolkus oli ka ära surnud ja mu päevad veel üksildasemad, otsisin omale õues tegevust lammastega ratsutades.
- Pillevna püüab päeva
- Pille Lipp, Bioneer.ee
- 20. november 2016
Selle keelas varsti naabritädi ära. Siis olevat ma käinud kolhoosi põlluservas endale aiamaad kaevamas, mis nägi pärast välja küll rohkem sea-songermaa kui peenramaa. Kaevasin ju segi maja ees suure lahmaka vast külvatud taliviljapõldu.
Peale seda jättis ema mind koos kassiga tuppa luku taha. Ilmselt oli see ainuke võimalus hoidmaks ära uusi pahandusi, sest aeg oli siis karm. See kõuts, kellega tuli mul tuba jagada, oli aga vana ja ei tahtnud kohe üldse mu tähelepanu.
Ta tegi paari päevaga mulle nii küünte ja ka hammastega selgeks, et ei ole siin mingit sülle võtmist ja paitamist. Ja kui see ei aidanud, siis ta isegi siristas mu peale. Sellest viimasest mälestust mul endal pole. Tean seda ema juttude järgi.
Lõpuks magas kass soojamüüri ääres pingil ja mina mängisin ikka üksi toa teises otsas. Sügisel ja talvel olin ma tubane. Mäletan,et naabritädi kinkis mulle hulga oma laste mänguasju. Tema lapsed olid juba suureks kasvanud. Millegipärast ei võlunud need elutud asjad mind pikalt.
Lõpuks võeti meile uus koer: valge ja hästi karvane peni, kes oli elanud enne ka lastega peres toakoerana. Tema peremehed oli kolinud linna, kitsukeses korteris ei olnud aga koerale enam ruumi. Nii tõi ema ta meile. Kass saadeti jälle õue oma jahimaadele tagasi ja minu seltsiliseks jäigi koer Rulli.
Me sobisime üpris hästi. Kuidas meil talv möödus, ma ei mäleta. Järgmised mälestused on mul jälle suvest, kuidas me koos koeraga maailma avastama hakkasime. Rulli oskas paela otsas kõndida ja kuskilt oli isegi kaelarihm talle muretsetud. Nii me siis hullasime ümber maja.
Aga ühel hetkel jäi ka maja ümbrus kitsaks. Uudishimu ajas kaugemale. Meie ringid Rulliga läksid ikka suuremaks ja pikemaks. Otsustasime minna ka teisele poole metsa vaatama. Ema oli ju tööl ja vend oli kas koolis või jälle loomadega karjas metsas.
Hoidsin koera rihma otsas kinni. Nii oli julgem, olime ikkagi kahekesi koos. Jõudsime välja suurele sõiduteele ja otse üle selle tee läks samasugune rada, mida mööda me olime tulnud. Seal ma polnudki veel käinud. Küsisin koeralt, et kas lähme ja tema juba läkski. Mis mul üle jäi, kui järgi sörkida.
Me läksime üpris pikalt, aga mets ei lõppenud ega lõppenud ära. Siis oli ühel hetkel ees lagendik, mille teises ääres seisis ilus punane elumaja ja selle ukse ees ketis jooksis koletult suur koer. Meid märganud, kukkus ta kurjalt karjuma. Rulli tõmbas selle peale saba jalge vahele, keeras otsa ringi ja lidus kodu poole. Mina sain ainult jalgu tõsta, et mitte talle järgi lohiseda.
Pael, millest ma Rullit kinni hoidsin, tõmbus nii pingule ümber käe, et ma ei saanud seda enam lahti. Nii jäigi mul üle ainult koerale järgi joosta. Me jooksime kuni sõiduteeni, sealt üle ja mööda tuldud teed ikka kodu poole ühe jutiga. Natukese aja pärast tuli ema meile juba rattaga vastu. Jälle olin ma emale hulkumisega vahele jäänud.
Eks ma sain ikka riielda ka. Ema rääkis pärast, et päris metsa eksimisest päästis mind koer ja koera pael, mis ei tulnud käe küljest lahti. Nii tuligi välja, et koer päästis mind juba teist korda elus ära. Ju siis pean tänulik olema ka sellele väikesele karvasele sõbrale. Naabritädi oli näinud, kuhu suunda me Rulliga läksime, seepärast teadis ema meid otsima sõita. Jah, metsad olid siis meie kandis suured. Oli hea, et see lugu ainult jooksmisega lõppes.
Peale seda jättis ema mind koos kassiga tuppa luku taha. Ilmselt oli see ainuke võimalus hoidmaks ära uusi pahandusi, sest aeg oli siis karm. See kõuts, kellega tuli mul tuba jagada, oli aga vana ja ei tahtnud kohe üldse mu tähelepanu.
Ta tegi paari päevaga mulle nii küünte ja ka hammastega selgeks, et ei ole siin mingit sülle võtmist ja paitamist. Ja kui see ei aidanud, siis ta isegi siristas mu peale. Sellest viimasest mälestust mul endal pole. Tean seda ema juttude järgi.
Lõpuks magas kass soojamüüri ääres pingil ja mina mängisin ikka üksi toa teises otsas. Sügisel ja talvel olin ma tubane. Mäletan,et naabritädi kinkis mulle hulga oma laste mänguasju. Tema lapsed olid juba suureks kasvanud. Millegipärast ei võlunud need elutud asjad mind pikalt.
Lõpuks võeti meile uus koer: valge ja hästi karvane peni, kes oli elanud enne ka lastega peres toakoerana. Tema peremehed oli kolinud linna, kitsukeses korteris ei olnud aga koerale enam ruumi. Nii tõi ema ta meile. Kass saadeti jälle õue oma jahimaadele tagasi ja minu seltsiliseks jäigi koer Rulli.
 |
| Fragment pildist, millel on ka koer Rulli |
Aga ühel hetkel jäi ka maja ümbrus kitsaks. Uudishimu ajas kaugemale. Meie ringid Rulliga läksid ikka suuremaks ja pikemaks. Otsustasime minna ka teisele poole metsa vaatama. Ema oli ju tööl ja vend oli kas koolis või jälle loomadega karjas metsas.
Hoidsin koera rihma otsas kinni. Nii oli julgem, olime ikkagi kahekesi koos. Jõudsime välja suurele sõiduteele ja otse üle selle tee läks samasugune rada, mida mööda me olime tulnud. Seal ma polnudki veel käinud. Küsisin koeralt, et kas lähme ja tema juba läkski. Mis mul üle jäi, kui järgi sörkida.
Me läksime üpris pikalt, aga mets ei lõppenud ega lõppenud ära. Siis oli ühel hetkel ees lagendik, mille teises ääres seisis ilus punane elumaja ja selle ukse ees ketis jooksis koletult suur koer. Meid märganud, kukkus ta kurjalt karjuma. Rulli tõmbas selle peale saba jalge vahele, keeras otsa ringi ja lidus kodu poole. Mina sain ainult jalgu tõsta, et mitte talle järgi lohiseda.
Pael, millest ma Rullit kinni hoidsin, tõmbus nii pingule ümber käe, et ma ei saanud seda enam lahti. Nii jäigi mul üle ainult koerale järgi joosta. Me jooksime kuni sõiduteeni, sealt üle ja mööda tuldud teed ikka kodu poole ühe jutiga. Natukese aja pärast tuli ema meile juba rattaga vastu. Jälle olin ma emale hulkumisega vahele jäänud.
Eks ma sain ikka riielda ka. Ema rääkis pärast, et päris metsa eksimisest päästis mind koer ja koera pael, mis ei tulnud käe küljest lahti. Nii tuligi välja, et koer päästis mind juba teist korda elus ära. Ju siis pean tänulik olema ka sellele väikesele karvasele sõbrale. Naabritädi oli näinud, kuhu suunda me Rulliga läksime, seepärast teadis ema meid otsima sõita. Jah, metsad olid siis meie kandis suured. Oli hea, et see lugu ainult jooksmisega lõppes.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
