See lugu juhtus mõned head aastad tagasi Lehtses. Olime jälle karjakesi kõik Mamma juures. Päev oli möödunud töiselt ja õhtul sai saunas käidud. Olime ka pesu pesnud tavalisest rohkem ja see jäi ööseks õue kuivama.

Ärkasin öösel üles selle peale, et väljas müristas ja mitte sugugi esimest korda. Paugutas päris tihti. Järelikult oli oodata korralikku äikesevihma. Tormasin öösärgi väel õue pesu päästma. Tegelikult oleks selle ka õue võinud jätta, ega pesuga ei oleks midagi juhtunud. Hommikuks oleks ära kuivanud kõik. Aga une pealt on esimene reaktsioon ikka, et päästa nüüd, mis veel saab.

Sauna juurest mööda joostes tundus mulle, et siin seda kivi küll ei olnud varem. Kuna mul prille ühes polnud, otsustasin kivi näpuga katsuma minna. Sirutasin juba käe välja ja oh imet – see kivi lihtsalt veeres minema, ise pahaselt turtsudes! Talle olid korraga jalad alla kasvanud.

Jaanipäeva-aegsed ööd on küll valged, aga enne äikesevihma läheb alati üpris pimedaks ja oma nägemist ma tean. Ega ma pimedas suurt ei näe küll, pigem tajun. See mida ma kiviks pidasin, oli hoopis siil. Loomulikult oli ta tujust ära, et teda tüütama läksin. Seetõttu kõndiski ta pahuralt minema.

Oma pesu sain ma aga kuivalt kätte ja õigest sajust jäime seekord ilma. Tulid ainult mõned üksikud piisad. Plekk-katusega maja ärklikorrusel magades tead täpselt palju vihma sajab. Kõik kostab ju ära. Hommikul, kui ma oma öiseid seiklusi söögilaua taga rääkisin, oli teistel nalja kui palju. Naerdi, et ma tahtvat siilile pai teha.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta