Söömishäired on keeruline vaimse tervise seisund, mis mõjutab nii füüsilist kui psüühilist heaolu ning võib segada igapäevaelu toimimist. Varajane ja täpne diagnoos on hädavajalik, et ennetada tõsiseid tüsistusi. Eesti Söömishäirete Liit ja SYNLAB on koostanud soovitusliku vereanalüüside nimekirja, mis aitab arstidel ja õdedel haigust paremini tuvastada ning raviplaani koostada.

Söömishäire viitab seisundile, kus oma keha tajumine, toidust mõtlemine ja söömiskäitumine muutuvad viisil, mis ohustab füüsilist ja vaimset arengut ning tervist ja segab tavapärast elu, sealhulgas suhteid, tööd ning õppimist. Kehakaalu ja -kuju äärmuslik kontrollimine on mehhanism ärevuse ning negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks.

“Söömishäired on enam levinud naiste ja tütarlaste seas, kuid diagnooside arv on kasvamas ka meeste ning poiste seas. Söömishäired võivad ilmneda erinevates eluetappides, enamasti juhtub see 12-25 aasta vanuses,” lausus psühhiaatria arst-resident dr Helena Mesikepp.

Umbes 7% inimestest on diagnoositud söömishäire. Eestis on seega hinnanguliselt kuni 90 000 söömishäiretega inimest ning diagnoosimata häirunud söömiskäitumist esineb ilmselt märkimisväärselt enam. Sagedasemad söömishäired on anoreksia; buliimia; kompulsiivne söömishäire, ka liigsöömishäire, emotsionaalne söömine; Pica ehk mittesöödavate asjade nt muld, savi, kriit jne söömine; ortoreksia ehk tervisliku toitumise ülehindamine; bigoreksia ehk lihasdüsmorfia.

“Kõige sagedamini esineb ebatüüpilist söömishäire vormi, millel võib olla mitmele klassikalisele söömishäirele sarnaseid sümptomeid ja käitumismustreid. Söömishäirete diagnoosimine on tihti keeruline, kuna patsiendid ise ei pruugi haiguse olemasolu tunnistada. Varjatud käitumismustrid, häbi ja hirm stigma ees viivad sageli sellele, et söömishäired jäävad varjatuks. Seetõttu on arstide ja õdede roll olla tähelepanelik väiksemategi kahtluste korral ning rakendada vajalikud uuringud, ja vereanalüüsid, mis aitavad tuvastada haiguse kaudseid füüsilisi markereid,” selgitas dr Mesikepp.

Ta rõhutas, et söömishäired on üks vähene psühhiaatriliste haiguste grupp, mille kulu tõsidust saab laboratoorse diagnostika abil hinnata. Söömishäire diagnoosimiseks tuleb esmalt välistada muud terviseprobleemid, mis võivad põhjustada näiteks kasvu- ja arenguhäired, kaalumuutusi, oksendamist jt söömishäiretega kaasneda võivaid sümptoome.

Pikaajaline söömishäire võib omakorda põhjustada mitmete füüsiliste terviseprobleemide avaldumist, näiteks aneemia, osteoporoos, neeru- ja maksakahjustus, seedetrakti ning viljatusega seotud probleemid jne.

Eesti Söömishäirete Liit ja SYNLAB koostöös on arstidele kokku pandud soovituslike vereanalüüside nimekirja, mida määrata söömishäire diagnoosiga või sellele viitavate terviseprobleemidega patsiendi puhul. Analüüside nimekiri põhineb ravijuhistel ja Söömishäirete Liidu ning SYNLABi laboriarstide soovitustel.

Kui on vaja analüüse dünaamikas jälgida, on soovitav analüüside määramisel lähtuda patsiendi diagnoosist ja esialgsetest laborianalüüside tulemustest. Esmasel sekkumisel on soovitatav mõõta ka suguhormoonide taset. Tulemuste tõlgendamisel on oluline arsti konsultatsioon.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta