Talvine praam hakkas Saaremaa poole sõitma. Selle talvise praami pardal oli ka bussitäis Tallinnast tulevat rahvast, kes tahtsid peale suurt talvetormi jõuda saarepealinna.

Bussisõitjate seas oli ka Ivar Vigla ema. Bussisõidu ajal sain temaga tuttavaks, sest ta istus minu kõrval ja tahtis Muhu saarel maha minna.

Tormijärgne väike meri oli veel tormist toibumata. Suured ja aeglased lained panid praami kõikuma ja rahvas läks rahutuks ja ärevaks. Ainuke, kes endasse jäi, oli minu kõrval istuv Vigla ema.

Mida ärevam oli rahvas, seda enam ta elukogenult naeratas ja mindki enda kõrval rahulikult paigale naelutas. Ja nii möödus praamisõit ja mööda sai Vigla Ema show, kui ta Liival maha bussist astus.

Korraks vaatas ta üle õla minu poole ja elukogenud saarenaine naeratas oma vananematut Vigla ema naeru. Tänu saarenaisele jäin minagi iseendasse paika ja ei ühinenud paanikas kaasreisijatega.

Juhuslik sõidukaaslane oli mulle nagu saatuse kingitus. Ja kingituse võtsin ma vastu naeratades ja mitte hirmunult praamilael ringi sebides.

Väike naeratav lugu oligi väikene ja hea. Samasugune kui loo tegelik autor, ühe telemehe väike ja hea ema.

Virtsu-Kuivastu, 1994.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!