Viljandi pärimusmuusikafestival näitas tänavu halli joont. 20 aastat ei ole lühike aeg ühelegi üritusele. Selle aja jooksul on muutunud nii Viljandi ise kui inimesed selle sees.

Kui algusaastatel toimus folgielu niimoodi, et tuldi  ja pandi telk oma suva järgi kuskile vaiksemasse kohta suure rohu sisse ja puu alla püsti, siis praeguseks on muru kõikjalt niidetud. Päris paljud puudki on kadunud. Ja varjulised tagaaiad on hoolika omaniku leidnud. See tähendab, kogu folgiteater peab hakkama saama väiksemal alal ja olema tugevamini kontrollitud.

Tundub, et seekordne festival üritas tasahilju linnast pageda, kuid paraku jäi Viljandi järv ette. Telkla sai siiski järve kaldale pidama ning õnneks jäi üks päev hiljaks ka linna tabanud tromb.

Viljandi linn on  palavatele ilmadele ja muusikasõpradele mõelnud. Vähemalt kahes kohas on olemas sulaselget külma kraanivett pakkuvad aparaadid, mida ka aktiivselt kasutati. Pika tänava lõpp, mis just folgipäevadeks remondimeeste kätte usaldati, pakkus paljudele mõnusalt ekstreemselt liivamäestikus ronimist.

On tunda, et linn hoolitseb oma külastajatele mulje jätmise eest. Tegelikult on Viljandi inimesed sõbralikud. Kui sul tõesti on vaja, küsi abi viisakalt ja sulle tõesti antakse, olgu need näpitstangid või kõrvetiste vastane rohi. Telkimiseks pakutakse heale suhtlejale  kesklinna vaiksesse hoovi ka niidetud muruga platsi, kuhu palavuse leevendamiseks on ka aiakastmisvoolik veetud.

Folgikülastajaid tundus elavat igas majas. Veendunud folgiline ei ole ju folgil esimest aastat. Tal on Viljandis ees oma sõprade ring. Jah, võib-olla kipub pärimusmuusika selle kõrval tahaplaanile jääma, kuid ega üks neljapäevane festival suudagi kõike selgeks teha.

Pärimuskultuur polegi ainult muusika. Seda on meil igas vallas, seinast-sena. Pärimuskultuur on ka vana aja tööde õppimine, aga selleks pole pärimusmuusika festival parim koht. Pärimusmuusika festival on kui aastalaat, kus saavad kokku nii noored sellid kui vanad meistrid.

Kas pärimeeter tapab folgi?

Külastajaid tundus päevasel ajal vähe olevat, kuid hiljemalt hämarikus alanud kontsertidele olid kõik oma jahedatest õpitubadest ja külmadest keldritest välja valgunud. Seekordne teema "Mehe laul" meelitas esimesel päeval välja umbes 1600 pärimeetri pileti ostjat. Kuid juba järgmisel päeval oli neid 4500.

Külastajate riietuses domineeris hall. Nii palju linast riiet ei mäleta küll ühestki varasemast peost.

Halli metalset värvi olid ka piirded pärimeetri ümber, mis muidu nii värvikale festivalile turvalisema jume pidi andma. Andiski.

Küll leidis nii mõnigi vilunud folgiline esimesel päeval, et pärimeetriga on üle pingutatud. Teisel päeval kommentaarid leebusid. „Pärimeeter on kui hall maavillane kangas keset euroopalikku värvide kakofooniat,“ oli parim kuuldud kommentaar.

Iga uus asi vajab veidi harjumist. Teiseks päevaks olid kõik huvilised väravakohad üles leidnud. Isegi need, kel ametiks pandipakenditaarat korjata. Ja meeste laulule pühendatud pidu läks käima.

Kas pärimeeter täitis talle pandud lootusi?

Võib-olla. Kaklevaid noormehi sai näha vaid Zetode lavašõus. Ja isegi sellel juhul olid turvamehed kohe kiiresti lahutavaks pooleks.

Sel aastal ei kohanud ma kedagi, keda oleksin häirivaks pidanud. Kuid vanadest folgihuvilistest, keda palju vähem näha oli, tundsin küll puudust. Jah, elupõlised folkarid on saanud vanemaks. Muutunud on ka folk. Pärimusmuusika pesa oli kohaks, kus lastega pered isekeskis päeva õhtusse veeretasid.

Tegelikult ongi pärimusmuusikas olemas igaühele oma koht. On laulud neile, kellel laps on vaja unele uinutada. On laulud, mis tõstavad julgust. On laulud, mida sünnib õllekann käes jorutada. Igaühele leidub oma laul.

Pärimeeter õiget huvilist eemal ei hoidnud. Näiteks üks kohalik mees, kes polnud folgil varem mitte kunagi ühtegi piletit ostnud, ega ühelgi kontserdil käinud polnud, tahtis ikkagi pärimeetril koos sõpradega aega veeta. Ja ostis endale Maarja Nuudi kontserdi pileti. Miks? Sest talle tundus see nimi huvitav ning pilet võimaldas vabalt tarastatud alas jalutada. Ja juhtuski nii, et määratud tunnil käis ta kohal ja kuulas noore folkmuusiku kontserdit, esimest korda kümne külastusaasta jooksul. Aga eks mõne asja taipamiseks ongi Nuuti vaja.

Kõik ei peagi ühel festivalil meeldima. Mulle endale isiklikult meeldib avastada uusi inimesi ja uusi tegijaid. Ja seda, et tegelikult saab muusikat teha ka kaablikõri või õllepurgi klemmiga.

Mis siis, et raudne enamus läheb juba kümnendat korda Svjata Vatrat või grusiinlasi vaatama. Või Ott Leplandi. Eks festivalile maksujõulise publiku saamiseks ongi kuulsusi vaja.

Tegelikult on folk ikka seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Loodame, et ta ei muutu militaarse mundri värvi. Ega ka veel hallusest nõretavaks. Loodame kauakestvale vananaistesuvele.