Koprajutt Palmses tundus alguses külajutuna, mis mulle külge ei jää. Külanoored ja vanad ikka koprajutte rääkisid. Pargi taga paisjärvel olla nende hagudest pesagi saarekesel olemas.
- Marek Vahula lood
- 7. august 2023
Et neist loomadest minu vaba aja sisustajad saavad, see sai ühe giidihooajaga mulle selgeks. Õhtuti käisin neid vaatamas ja peale passimas ning nad ei petnud kunagi minu lootusi.
Kobrastest sõbrad olid minu vaba aja viide ja vaba aega oli mul seal õhtute kaupa endaga jagada. Kobras, kes aega aitab veeta ja meelt lahutab, saigi Palmse kopra nime ja koprakäigud uue hoo.
Mõisa juures tööd leidvad aiandi töökad naised olid vist ainukesed, kes ei saanud minu kopraromantikast aru. Ja nende naiste külanaer saatis mind kolm aastakäiku ja kajab kogu eluteel mulle siiamaani järele. Ja kui Palmse giidiaja poole tagasi vaatan, siis saan jälle aru iseendast ja mitte külanaerust enda üle.
Videvikutund toob nad liikvele ja minuga juhtus samamoodi. Ja pimeduse tund tõi mind tuppa tagasi ja sulges silmad ning kõrvadki, sest ilu ei kõlba patta panna ja külanaerul enda üle naerda. Vabade õhtute sõprus oli koprarõõmu täis. Ja Palmse rahva naer oli ka midagi täis, mille ma siinkohal jätan välja ütlemata.
Palmse, 1996-1998.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
