Laeva rabas kõndisin kord tema ühe parima tundjaga, Einar Tammuriga ringi. See nüüdseks juba kadunud kotkamees oli saladusi ja õpetusi täis ja üks neist avanes mullegi talvekülmas õhtupoolikus.
- Marek Vahula lood
- 13. detsember 2019
Mees tegi lõkke üles ja võttis seljakotist konservi ning avas selle. Kui see tühjaks oli söödud, saabus üllatuse kord. Tühi konservikarp pandi lõkkesse ja tinakiht sulas peagi selle ümbert.
Peagi vaibunud lõkke aseme all üles sulanud maapinda uuristati noaga auguke ja konservitoos sängitati maamulda. Ja eks ta seal roostetab nii ruttu ja saab jälle suure looduse ringkäigu osaks.
Õpetlik mees Einar oligi selline, kes saladusi avas teistele ja ka mind targemaks tegi. Selleks tuleb vahel endast targematega ühes olla ja end mitte targana tunda ja välja näidata ning nii saadki ise targemaks.
Konservikarbilt tuleb tina ümbert lahti sulatada, et ta ära roostetaks. Ja targemalt mehelt tuleb saladusi ja tarkusi ammutada, sest sageli nad ise tahavadki seda. Ja seda ma kord tegingi ja sulatan ja matan tühjaks söödud konserikarpe sama targalt kui Einar seda kord tegi.
Laeva rabas, küünlakuu 1989.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
