Samal ajal, kui pool pealinna end reedeõhtuse klubituuri eel seksikaks tuunib, sikutan mina selga sooja pesu, paksu kampsuni ja jope ning suskan taskusse taskulambi koos paari varupatareiga. Mind ootavad Tallinna punkrid, varjendid ja mahajäetud majad.

Piia (vasakult), Silver, Aivar, Aive ja Silvester vahetult enne missioonile minekut. «Peab meeldima loogilist mõtlemist nõudvaid ülesandeid lahendada ja väljas ringi kolistada,» visandab linnamängude veteran Mati Mägi encounterlase profiili.

Ei, ma ei lähe kohtama James Bondi ja Indiana Jonesiga, ega ürita vargsi naabrite juurde sisse murda. Mind ootab linnaseiklusmäng «Encounter». «Kanna matkasaapaid, milles saad rahulikult ronida ja külm ei hakka!» meenuvad mulle tuttava sõnad. Mul ju pole selliseid, mõtlen murelikult, ja ajan parimat lootes ning hirmsamat peljates jalga tavalised tänavasaapad.

Päev varem olen end leheküljel eesti.en.cx mängijaks registreerinud. Minust on saanud ühe linnamängu võistkonna viies liige. Kell kaheksa õhtul leiangi end Tallinna Ülikooli eest topsikohvi lürpimas ja mängukaaslastega tutvust tegemas. Adrenaliinisõltlastest seiklusmängurid pole lihtlabased rullnokad, vaid ontlikud ja asjalikud tegijad. Autoroolis on võistkonna kapten Aivar Leppik (26), kes päevasel ajal toimetab ehitusinsenerina. Kaardilugejaks on end istuma sättinud turundusjuht Piia Sander (25). Mind, algajat seiklejat, pressitakse tagaistmele kinnisvaramaaklerist Silver Aderi (25) ja õpilasest Silvester Oidekivi (22) vahele. Väga mõistlik.

Seal keskel kükitades on võimalus ringi tormama hakkavatele meeskonnakaaslastele jalgu jääda kõige väiksem. Ja olgem ausad, see on kindlasti minu tänase öö üks olulisemaid eesmärke.

Suuremat süvenemist nõudvaid boonusülesandeid lahendavad kogu võistluse kestel oma kodudes meie võistkonna staabi moodustavad nähtamatud liikmed Karel, Allar ja Arlyn.

Auto bensiini ja nutikaid inimesi korralikult täis tangitud, võtame sihi Pirita Selveri poole, kus toimub mängueelne koosolek ja antakse start.

Tee peal saan teada, et meie võistkond kannab nime Psilocybe. Isegi kui seda hääldada suudan, pole mul selle tähendusest aimugi. Tiimikaaslased seletavad, et see märgib hallutsinogeenset seent, et selle peale tuli kunagi võistkonnas mänginud keemiaõpetaja ja et kõik on loogiline – sest vahel suitsetatakse mängu käigus seeni. ?!?!

«Kui lahendame mõnda väga rasket ülesannet, siis ütleme, et suitsetame seeni. Boonukad on näiteks boonusülesanded,» selgitab Silver. Ahsoo. Seiklusmängu seen.

Läheb mänguks!

Parklas on juba ootel kaheksa autot. Mina olen oma grupi ainus roheline. Aga uudishimu on seiklema ajanud ka ühe läbini kollanokkade grupi. Ja miks mitte proovida – esimese mängu eest osalustasu ei võeta, aga kütusekulu eest tuleb siiski ise hoolt kanda.

Seekordse seikluse korraldajad-koordinaatorid Karl Valliste (25) ja Eleri Urgard (19) selgitavad, et seekord toimub seiklusmäng korraga Tallinnas ja Tartus. Kokku osaleb kuraditosin võistkonda, neist seitse Tallinnas ja kuus Tartus. Mõistatused on koostatud ühe loogika järgi, objektid sarnased ning distants võrdne. Vaja on läbida 23 erineva raskusastmega taset. Iga tase sisaldab mõistatust, mille lahendamine annab koodi uue asukohaga, mis tuleb linnast leida ja mängumootorisse sisestada.

Sel ajal, kui teised barakis palavikuliselt koode taga ajasid, leidsin mina aega värvikate seinamaalingute nautimiseks.

Kõik mängus otsitavad koodid on teibiga erinevatele pindadele kinnitatud ja algavad prefiksiga «3TEN». Koode rikkuda ei tohi. Sama kehtib liikluseeskirjade kohta.

Veel vihjab Karl, et mängus läheb vaja Regio kaarti koos joonlaua funktsiooniga ja Google Mapsi ning mobiilirakendustest Barcode’i skannerit. Mis pagana asi see veel on? Viie koduperenaiseaastaga on minus maad võtnud teatud tehnoloogiline arengupeetus. Ja kui korraldajad optimistlikul toonil teatavad, et enne kolme peaks mänguga ühele poole saama, on kogu mu seiklusjanuline entusiasm hetkeks pühitud. Jumpsel, ma ju lubasin, et jõuan südaööks koju ... Vajun autoistmesse sülearvuti ekraani jõllitava Silveri ja nutitelefoni piinava Silvesteri vahele.

Järgmisel hetkel on need kaks mu kõrvalt kadunud nagu kuulid püssist. Start! Silkan igaks juhuks samuti autost välja, aga parklas ulub tuul ja valitseb vaikus. Longin autosse tagasi. Seda veel vaja, et mina ära kaoksin! Õige pea maanduvad hingetud noormehed taas sõidukis. Mis toimub?!

Silver selgitab, et Selverist tuli leida piimalaadne toode ja kirjutada vastuseks selle tootekoodi kolm viimast numbrit. Manan silme ette hiiglasliku piimatoodete leti – neid piimalaadseid tooteid on ju mustmiljon.

Silver aga räägib, et võttis esimeses järjekorras sihikule just gaseeritud hapupiimajoogi Airan. Tootekood klappiski. Bingo!

Ilmselt on tegu mänguspetsiifilise loogika või sisetundega, millega minu mõistuse teed veel ei ristu. Aga õhtu on veel noor, nii et mul on aega areneda. Siis põrnitseme taas kõik ootusärevalt oma rüperaalide ja nutitelefonide ekraane, et murda uuest ülesandest lahti järgmine kood.

Ma ei usu oma silmi, kui sealt vaatab vastu geomeetriaülesanne! Selle lahendamiseks vaja minev põhikooliaegne tarkvara on mälusügavustesse nii ära pakitud, et selle leidmine võtaks pööraselt aega. Õnneks tilgub iga natukese aja tagant ülesandele juurde valemivihjeid.

Palavikuline arvutamine ja insener Aivari abi viivad meid viimaks uute õigete koordinaatideni ehk vastuseni. Klõbistame selle Google Mapsi ja kimame Kosemetsa. Nüüd võtan minagi jalad alla, tõmban laenatud pealambi otsmikule, haaran taskulambi ja jooksen poistega läbi pimeda metsatuka objektile. Piia jääb autosse Jaapani nonogramme lahendama – selle eest saavat boonuspunkte, mis finišis mänguajast maha arvatakse.

Miniatuurne otsinguobjekt: Mängu üks korraldaja Karl Valliste näitab algajatele, millised näevad välja koodid. Pane või prillid ette, et näha!

Taas haihtuvad poisid öhe. Seekord ma alla ei vannu ja järgmine kord alla matkasaapa jalga ei pane, luban endale, kui oma libedatel taldadel mööda jäist kuumaastikku uisutan. Jõuan mahajäetud kasarmulaadse hooneni. Üllatus-üllatus! See on täis ringi liduvaid ja taskulampidega palavikuliselt grafitikirjutelt seintelt koode otsivaid seiklejaid. Lõpuks leian ka mina oma «Encounteri»-karjääri esimese koodi. Hurraa! Poisid panevad koodi kirja ja otsivad edasi, et leida ka ülejäänud. Iga leitud kood on osa suuremast koodist, mis viib lõpuks edasi öise missiooni uuele tasemele.

Kartes, et ei suuda kaaslastega samas tempos püsida, jooksen igaks juhuks auto juurde tagasi ja jään ootama. Kui poisid viimaks välja ilmuvad, selgub, et kogu nende aeg kulus seente suitsetamisele. Nimelt tuli majast leitud koodid suuruse järgi üles rivistada ja siis mängumootorist laekunud ülesande võtme põhjal õigesti kokku kombineerida. Seal need seened suitsema läksidki.

Lasnamäe–kesklinn–Kristiine

Järgmisena maandume Lasnamäe paneelelamute vahel. Ülesanne vihjab, et kood on peidus metalsel pinnal. Maja number 14 esimeste korruste aknalauad üle vaadatud, ründame paneelmajade vahel urisevat elektrialajaama. Kui vaid Lasnamäe uudishimulikud vanaprouad teaks, mis nende akende taga toimub...

Kuigi tol õhtul oli rahulik, tuleb teinekord mängijatel ka ekstreemsusi ette. Silver ja Aivar kogesid kõige hullemat hetke mõned mängud tagasi ühes Põhja-Tallinna mahajäetud majas. «Hoone oli väga räpane ja seal elasid kodutud inimesed koos kahe koeraga. Meie olime üks viimaseid võistkondi, kes sinna läks. Ja kui sealt ära jooksma hakkasime, ässitasid nad koerad meile kallale. Põgenesime kahe vasikasuuruse hundikoera eest...» Et nahk terveks jääks, keeras Silver end ümber, ajas käed laiali ja tegi end hästi suureks. Koera vastu seekord sellest õnneks piisas, ent ega kodutudki liiga sõbralikud olnud.

Aga tagasi meie rahulikumasse õhtusse. Magalarajoonist tuleb veel ühe täiesti umbmäärase pildi järgi üles leida kohalik toidupood. Mina, kes ma olen Lasnamäel umbes viiendat korda oma elus, vaatan mõnuga, millise mängleva kergusega mu tublid tiimikaaslased sellega ka minu abita hakkama saavad.

Tuled akendes kustuvad. Pidevalt vahelduvate ülesannete ja uute kohtade virvarris annab keha märku, et tegelikult oleks viimane aeg magama minna. Haigutan ja liipan, taskulamp peos, uuele objektile!

Koodid Lasnamäelt kokku korjatud, ootab meid kesklinn. Mängumootori ekraanile ilmub pilt raamatut lappava vanamehega. Kiire Googel-moogeliga selgub, et tegu on auväärse härra Mendelejeviga. Süsteemi ilmub uus küsimus: kuidas võiks number 29 olla seotud antud pildiga? Kuna Mendelejevi tabeli 29. element on vask, tuleb edasi kimada Vase tänavale. Loogiline!

Üks kõigi ja kõik ühe eest

Piia alistab nanogrammi. Aivar orienteerub linnas nagu vilunud taksojuht. Silvester suudab koodiga naasta juba siis, kui mina end alles minekule sätin. Ja Silver täidab kõiki jooksvaid funktsioone – juhul muidugi, kui tal minu küsimustele vastamisest aega üle jääb.

Silver lohutab, et kõik, kes «Encounterit » proovima tulevad, on alguses sama segaduses kui mina, kuid algaja abitus pidavat haihtuma paari-kolme mänguga. Ka selle mängu vana kala Mati Mägi, tänu kellele Eesti vene noorte ringkonnas alguse saanud mängu nüüd üha enam eesti ja inglise keeles mängitakse, julgustab: «Paar korda mängid, siis saad aimu, kuidas see käib, kuni lõpuks hakkad ise mänge tegema! Iga organisaator korraldab mängu oma loogika järgi ja see just muudabki selle huvitavaks.»

Korraldajad Karl ja Eleri võtavad mängu lõpetajaid finišijoonel vastu soojade pitsarooside, tee ja naeratuste saatel. Kell on kaks. Kondid on täis öist rõskust, huuled pakatavad ja nina tilgub. Aga süda rõkkab rahulolust. Ära tegin!

Meie võistkond pälvib Tallinna–Tartu üldarvestuses ausa kolmanda koha. Kuldse esikoha ja šampanja napsab «Encounteri» veteranvõistkond Yamakasi, eesotsas Matiga.

Veeretan oma oimetu keha linade vahele kell kolm öösel. Adrenaliinilaksu jääkide najal on vaim erksam kui mängu ajal. Silme ees kangastuvad tulevikupildid erinevatest «Encounterit» mängivatest inimestest: IT-mehed kimavad, kõige värskema Android-tarkvaraga nutiseadmed näpus, mööda linna, filoloogid murravad koode lahti Shakespeare’i luuleridadest, ärimehed värskematest börsinäitajatest. «Encounteri» koduperenaiste eris  skaneerivad võistlejad aga toidupoes võidu toidupakendeile peidetud koode ja ... Uinun, vaimusilmas mängu kirju tulevik.

Mis mäng see on?

«Encounter» on 2001. aastal Valgevenes alguse saanud ja nüüdseks juba üle kogu maailma levinud seiklusmäng, mille mõtles välja valgevenelane Ivan Masljukov. Eestisse jõudis see 2007. aastal. Tallinnas toimuvad «Encounteri» seiklusmängud keskmiselt kord paari nädala tagant ja enamasti laupäeva öösel vastu pühapäeva.

Võistkond jaguneb staabiks ehk koordineerimiskeskuseks ja välimängijateks ehk erinevate võistkondade ekipaažideks. Staap edastab ülesanded veebilehe kaudu ekipaažidele, kes peavad ülesanne ülesande haaval läbima kogu missiooni öistel linnatänavatel. Veebilehe kaudu edastatakse ülesanne võistkonna koordinaatorile. Koordinaator edastab ülesande ekipaažidele. Ekipaažid suunduvad otsima koodi.

Leides õige koodi (võtme), edastab võistkond selle oma koordinaatorile, kes sisestab selle veebilehel olevasse aknasse. Kui kood on õige, antakse koordinaatorile järgmise taseme ülesanne.

Võidab see võistkond, kes läbib kõige esimesena kogu missiooni. Lõplikud tulemused selguvad pärast kõigi boonus- ja karistusaegade, mida võistkonnad saavad mängu ajal, lisamist.

Mänguks läheb vaja!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta