Rahutu hämarus tõi rahutu öö. Midagi oli selles kevades veel leidmata ja ehk sellest ka öine rahutus.

Läksin õue, sealt kevadet ei leidnud ning öö neelas mind endasse kui väljale kõndima läksin. Öine lõokese laulujoru oli juba kevadet väärt ja tundus, et ta ongi mul lõpuks leitud.

Öölõoke lõõritas nagu päevanegi, vaid pime oli ümberringi ja üksainuke kuulaja oli teda kuulamas. Kaks rahutut hinge olid kevadises öös. Ja leitud kevad tegi rõõmu mõlemile, mis siis, et pilkane pimedus kõikjal ümberringi.

Pimeduses lauldakse harva. Seda tegi ainult minu jaoks üks öölõoke ja hing sai rahutust juurde. Seda, mida kevades just palju tavaliselt niigi on.

Neeruti, 2001.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid