Tänasest alustab Bioneer järjejuttu ökoloogilisest kassipidamisest. Katrin Lumberg on ökoeluviise harrastav Bioneeri lugeja. Oma lugudes küsib Katrin, kas tänapäeval on võimalik jagada ökoeluviisi ka neljajalgse sõbraga.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada algusest. Kui mina siia maailma tulin, oli meie peres üks liige nimega Kissa. Suur, triibuline, vurrudega, lahkus siit maailmast kuskil minu viienda eluaasta paiku ja mäletan ma teda eelkõige väheste must-valgete fotode pealt.

Kunagi teismelisena sai endale jälle kass välja nurutud, seekord sai nimeks Kiti ja täiendas ta meie perekonda tubli kümme aastat. Eredaimate mälestustena jättis ta palju siiani väljapaistvaid kriimustuste-arme mu kätele ja jalgadele. Muidu oli täitsa tore kass. Kiti elu alguses oli veel vana hea nõuka-aeg, suur liha-ja-kõige-muu-defitsiit, aga kuna minu isa käis lihakombinaadis haltuurat tegemas, siis kasvas kass põhiliselt maksa ja neeru peal. Ja kasvas suureks, vähemalt kõik tuttavad-külalised alati imestasid, et küll on ikka suur kass.

Siis tuli iseseisev elu, palju kassivabasid aastaid, tasahaaval öko-ärkamine, maakodu, potipõllundus ja vaikselt pähe tiksuma mõte, et maakodus võiks ikka mõni hiirekütt ka olla. Hea küll, esimesel talvel närisid maakodus hiired läbi kõik söödava, mis kile- jm kottidesse seisma oli jäänud, sealhulgas nt kohv, sool jms kraam.

Teisel talvel olin targem, pakendasin kõik toiduained maakodus plastkarpidesse-klaaspurkidesse ja kevadel selgus, et seekord oli hiirte hammas peale hakanud nii plastkarpidele kui ka klaaspurkide plastkaantele.

Hea küll, järgmise tasemena panin kogu söödava kraami keeratavate plekk-kaantega purkidesse. Sellest isekast hiirtevabaduse soovist mu taastiksuv kassimõte alguse saigi.

Katrin Lumberg

Kassilooga jätkame homme. Püsige lainel!

http://lahendused.blogspot.com