Tänapäeval levinud tootmispraktikas on jätkuvalt loomulik ja lausa vältimatu, et tooted sünnivad, elavad ja surevad. Seda nimetatakse hällist-hauani (Cradle to Grave) tootmissüsteemiks. Kahjuks ei toimu selles süsteemis looduslikele protsessidele omast „taassündi“ – kord juba kasutusest kõrvaldatud asjad väljuvad enamasti jäätmetena aineringlusest ja neid on väga keeruline - kui mitte võimatu - uuesti kasutusele võtta.

Ei pea olema just raketiteadlane mõistmaks, et selline tootmissüsteem ei saa igavesti kesta, kuna Maa ressursid on piiratud. Lõplikel ressurssidel põhinev lõputu tootmine ei ole füüsikaseaduste kohaselt lihtsalt võimalik. Kuid mida siis teha?

Lihtne vastus on, et kõiki tooteid peaks – kas tervikuna või algmaterjalide näol – taaskasutama. Sageli pole see aga võimalik, kuna paljud inimese loodud komplekssed keemilised ühendid (nt erinevad plastid) ei ole ümbertöödeldavad. Piltlikult öeldes: tükkideks sõidetud Salvo kelgust ei saa enam uut kelku sulatada.

Et inimtegevus ei kahjustaks ökosüsteemi tasakaalu, peaksid ettevõtted käituma keskkonda hoidvalt ning vastutustundega. Säästva majandusmudeli (green marketing) idee on, et ettevõte kulutab minimaalselt loodusressursse, tootmine saastab võimalikult vähe keskkonda ja toode on võimalikult väikese keskkonnamõjuga.

Lahenduse võiks pakkuda see, kui suudaksime kõik asjad valmistada viisil, mis võimaldaks neis sisalduvaid materjale üha uuesti ja uuesti kasutada. Seda nimetatakse hällist-hällini (Cradle to Cradle ehk  C2C) tootmissüsteemiks. Ideaalis tähendab see, et tootmine on osa looduslikust aineringest. Selle asemel, et tootmisjäägid reostaksid loodust, võiksid nad olla uue tootepõlvkonna toit (tooraine).

Selle tootmispõhimõtte, kus peetakse silmas kogu toote olelustsüklit (hällist hällini kontseptsiooni), mõtlesid välja Ameerika arhitekt William McDonough ja Saksa keemik Michael Braungart. Lisaks keskkonnasäästmisele peab ökoloogiline disain oluliseks ka funktsionaalsust, rõhuga intelligentsel disainil.

Hällist-hällini on majanduslik, tööstuslik ja sotsiaalne raamistik, mille abil püütakse luua süsteeme, mis poleks mitte ainult tõhusad, vaid lõppkokkuvõttes ka jäätmevabad. C2C-ga üritatakse tööstuses modelleerida looduslikke protsesse, milles kasutatakse materjale tervisele ja keskkonnale ohutus metabolismis ringlevate toitainetena. Hällist-hällini kontseptsioon põhineb olelusringi hindamisel.

Hällist-hällini disaini kandev idee on, et jäätmed = toit. See tähendab, et kõik tooted tuleks teha nii, et need oleks suutelised aineringesse naasma. Tähtis on ka see, et tootmisel kasutataks ainult taastuvat energiat ja sedagi väga säästlikult. Samuti tuleb säästlikult kasutada vett ja tagada selle maksimaalne kvaliteet nii tootmisprotsessis kui sellest väljudes. Hällist-hällini kontseptsiooni lahutamatuks osaks on ka tervele protsessile laienev sotsiaalne vastutus.

Tootmisel on selles süsteemis kahte tüüpi „toitained“ – bioloogilised ja tehnilised. Bioloogilised toitained on materjalid, mis on osa ökosüsteemist ja mida saab pärast kasutamist ohutult keskkonda tagasi suunata. Kõrgtehnoloogilised sünteetilised materjalid ja mineraalained ringlevad aga lõpmatus suletud ringis, kus toimub tootmine, kogumine ja taastootmine – need moodustavad tehnilised „toitained“. Mudel ei piirdu aga pelga tööstusliku disaini ja tootmisprotsessiga – seda saab rakendada ka hoonete, linnakeskkondade ja isegi tervete majanduste ehitamisel.

C2C mudelile on ette heidetud, et selle abil ei suudeta asendada paljusid materjale, millest keerulisemad seadmed (näiteks elektroonikaseadmed või reaktiivmootorid) koosnevad. Kas tegemist on ületamatu probleemiga või suudetakse see tehnoloogia arenedes lahendada, näitab ilmselt aeg.

Suurepärane ökoloogilise disaini kohalik näide on moekunstnik Reet Ausi taaskasutusmood. Taaskasutusmoe põhimõte on, et algmaterjali (olgu selleks pintsak, voodilina või triiksärk) suhtutakse kui kangasse.

Mõnikord räägitakse ka digitaalsest ökoloogilisest disainist. Sel juhul peetakse silmas arvuti- ja veebilahendusi, mis on muutuvad, kasutajatest sõltuvad, kasutajaid mõjutavad, isearenevad ning muutustele reageerivad. Digitaalse ökodisaini puhul on levinud teenusele kogukondliku mõõtme andmine ning inimeste ühisteadmise kasutamine. Teenuse arendaja ei paku ühepoolset teenust, vaid suhtleb klientidega nende vajaduste osas.

Heaks näiteks ökoloogilisest disainist veebilahendustes on näiteks Eesti loodusvaatluste andmebaas, mis koondab inimeste poolt tehtud loodusvaatlusi ja analüüsib vaatluste tulemusi.