Kui ma 16-aastaselt oma elu esimest suurt südamevalu läbi põdesin, siis minu peamine mõte oli: ära siit! Ma ei taha enam kunagi ühtegi inimest näha ega kellegiga suhelda! Tahaksin elada üksikul saarel nagu Kunksmoor, korjata taimi ja suhelda loomadega, aga mitte inimestega. Sest inimestega on valus, inimestega on paha, inimestega… ma lihtsalt ei osanud suhelda.

Kaheksa aastat hiljem järgmisesse elu pöördepunkti jõudnuna käisid mu peast umbes samalaadsed mõtted läbi: ma tahan ära inimeste keskelt!

Nende juurest, kes on pahad, halvad, kes käituvad mulle täiesti arusaamatult, kes teevad mulle liiga. Kõigepealt tahtsin kiiresti ära kaugele maale, seejärel igatsesin aga iga hinna eest linnast maale pageda. Sest seal on parem, seal on lihtsam, seal ma saan hakkama.

Mõte, et tegelikult võivad ka võõral maal või lihtsalt maal elades samasugused probleemid tekkida, millega tol hetkel siinsamas silmitsi seisin, sest mina ise olin ju ikka samasugune, ei jõudnud siis veel mu teadvusesse.

Õnneks ei pagenud ma ei välismaale ega maale. Fännan siiamaani maaelu ja usun, et ühel päeval ma sinnani ka jõuan, ent viimasel ajal olen endalegi ootamatult avastanud, kui õnnelik ja rahul olen tegelikult linnas elades siinsamas Eestimaal. Ja et see kõik, mida igatsesin, on minu enda sees juba praegu olemas, mitte kuskil kaugetes avarustes, mis püüdmist ootavad.

Mõtlesin nendele teemadele, kui kõndisin parajasti ühele enesearengu seminari tutvustusõhtule. Miks inimesed on nõus välja käima raha ja panustama aega ning energiat, et õppida, kuidas saada rikkaks? Miks me nii väga soovime materiaalset küllust ja muretust?

Mulle tuli meelde vestlus ühe kooliaegse hea tuttavaga, kes väitis, et kui tal oleks 30 miljonit (ei täpsustanud küll, millises valuutas), siis saaks ta olla vaba ja elada metsas järve kaldal omas majas, kus ta ei peaks kellestki sõltuma ega tegema enam kunagi seda, mida teised talle ette kirjutavad. Kusjuures tegemist oli väliste kriteeriumide järgi eduka noore inimesega. Samuti meenub mulle kapitalismi kriitika, mis ühe teemana toob välja inimeste tarbimiorjuse ning näitab, et tegelikult ei ole me vabad, ehkki kujutame seda endale ette, kui elame palgapäevast palgapäevani ning unistame uutest asjadest, mida omada.

Nii et see, mis viib inimesi külluseseminaridele, on tegelikult igatsus vabaduse ja sõltumatuse järele? Me tahame teenida rohkem raha, et osta end vabaks ühiskonnast ja inimsuhetest, mis meid tegelikult õnnelikuks ei tee? Ent paradoksaalselt mässib enamik meist end veelgi rohkem sellesama ühiskonna sisse, kui soovib suuremat sissetulekut saada. Ning kuna sellist mõtte- ja teguviisi kannustab hirm, siis suure tõenäosusega saadab enamik meist protsessi käigus midagi ebameeldivat korda.

Ma ei mõtle siinkohal üldsegi mingeid kuritegusid, aga kasvõi tähelepanuta jäänud kaasa või lapsed on sageli ebameeldivus, mida raharallit harrastavad inimesed oma ellu tekitavad. Kummalisel kombel ei ole sellist elu elavad inimesed aga tegelikult ei rikkad ega õnnelikud. Neil võib olla palju asju, aga nad ei naudi seda. Ja igatsetud vabadus nihkub iga teenitud krooniga neist sammukese võrra kaugemale. Küllus ei tule põgenedes.

Ühiskonda võib ju kritiseerida, aga fakt on see, et sellesama ühiskonna, mille toimimise üle meile nii väga viriseda meeldib, oleme me ise loonud. Need ei olnud mitte rohelised mehikesed kosmoselaevast, kes ütlesid, et kasvatage oma lapsi nii ja seksuaalsuhteid reguleerige naa ja raha te peate üldsegi jagama kolmandat moodi, vaid meie, inimesed, tegime kõik eelpool mainitud valikud.

Isegi meie religioossed uskumused peegeldavad seda, millises ühiskonnas me elame. Ja vastupidi – religioon suunab, mil moel me maailma ja inimesi enda ümber näeme ning kuidas oma kooseksisteerimist korraldame. Ajaloost on teada aegu, mil inimesed suutsid koostööd teha ja koos elada rahumeelselt ja on teada aegu, mil see meil kuigi hästi välja ei tulnud. Aga ühiskond on ja jääb siiski meie endi kätetööks.  

Mõne aasta eest asusin tööle organisatsiooni, kus mul avanes võimalus suhelda ja koostööd teha inimestega, keda armastame sildistada ”edukateks”. Ja kas teate, millest olin kõige enam hämmingus? Kui siirad, sõbralikud ja lihtsad need inimesed tegelikult on! Leidsin end inimeste keskelt, kes oleksid vabalt võinud end ühiskonnast ”vabaks osta” ja kaugele metsa elama minna ning enam mitte kunagi kellegiga suhelda või teha seda, mida teised neilt ootavad, ent minu imestuseks tundsid needsamad inimesed hoopis muret meie ühiskonna käekäigu pärast ning soovisid end veelgi rohkem sellesama ühiskonnaga siduda, mille eest nii mina ise kui mu eelmainitud tuttav põgeneda igatses.

Ja nõnda siis tabaski mind arusaamise hetk ühel vihmasel sügisõhtul seminari kuulates, et mitte raha ei tee meid vabaks, vaid sisemise vabaduse leidmine toob meie ellu rohkem küllust, kui seda soovime. Mida enam keskendume soovile põgeneda ning pigistame silmad kinni elu ja teiste inimeste ees, seda raskem on meil kogeda seda, mida eduks nimetame. Ja mida enam avame end elule, teistele inimestele ning õpime koostööd tegema, seda lihtsamaks elu tegelikult muutub. Inimestena oleme kõik sotsiaalsed olendid ja vajame enda ümber kaaslasi, lähedust, jagamist, üheskoos tegutsemist. Seda kõike on vaja lihtsalt õppida.