Kirjanik Edi Ruusmäel ilmus uus teos "Majutaja." Kirjastus Heleilm teeb selle raamatuga veel ühe sammukese kagueestilikkuse poole, sisus ja vormis, hingetsi ja paberitsi  – jutustuse tegevus toimub äratuntavalt ümaral künkanõlval, raamatu trükkis Võru Täht ja loodushoidlik kaanepaber tuli Räpina paberivabrikust. Raamatu kirjastamise eeskujuks on rahuliku toidu  (slow food) ja rahuliku disaini liikumine, mis väärtustab kohalikkust ja rõõmu.

Saatuse sõrm, hommikupahur kohvimasin või muu nimetu jõud saatis tubli kontoripreili Mirja  kuskilt kaheteistkümnenda korruse kandist hoolitsema onu turismitalu eest. Inimesi tuleb igasuguseid, igaühel neist on maailmaga erinev suhe.

Aga võib-olla tuleb peale esimest ehmatust vaikus, mis on nii sügav, et selles on  peaaegu kuulda  porgandite kasvamist. Nii et ehk on "Majutaja" hoopis  jutustus sellest, kuidas kasvasid porgandid.

Alljärgnevalt katkend vastsest teosest:


*

Nad jõudsid kohale. „Kas sa ikka saad sildiga selles vihmas hakkama? Oled sa kindel? Ikka päris kindel?“ küsis Naabrijaan veelkord.

„Saan muidugi,“ ei tahtnud Mirja teda enam kinni pidada, hüppas  teeotsal välja, haaras  sildi kaasa. See oli liiga suur, et seda pea kohal vihma eest kaitseks hoida. Ehk värv ei lähe laiali. 

Naabrijaan eemaldus. Mirja poole jooksis vihmast tilkuv inimene, küsis võõramaa keeli kahtlevalt: „Kas te olete August?“

See vettinud inimene, see pidi olema  tema esimene klient!

Heldeke, kliendi tulek oli hoopis meelest läinud.

"Kas te pidite Augusti juures ööbima? Olete täiesti õiges kohas."

"Mingeid silte kuskil väljas ei ole ja vihma ka sajab!" oli klient pahane.

"Silt on siin," näitas Mirja ja toetas sildi postide najale maha.  "Ma panen selle kohe üles, või  kohe kui vihm ära lõpeb."

Olukorra naljakas külg hakkas kliendile kohale jõudma.

"Tere tulemast meie metsikule, vabale ja rõõmsale maale! Jookseme nüüd sisse," ütles Mirja.

Klient haaras seljakoti, tiris kaasa ratast, mille lenkstang käis naljakalt üles-alla ja nad jooksid.