Põhja-Bengali Bagrakote teeistanduses alates aprillist aset leidnud 25 surmajuhtumit sundisid osariigi peaministrit Mamata Banerjee’d regioonis ringsõitu tegema ja abipaketti välja kuulutama ning teeistanduse omanike suhtes meetmeid rakendama. Sellega on aga paljude jaoks seal tee maal, kus nälg ja surm juba pikemat aega valitsevad, 13 aastat hiljaks jäädud.

Habras 150 cm pikkune Maria Goretti Soreng suudab nüüdseks vaid endast kõrgema toetuskepi abil liikuda. Tema juustes on valgeid salke, mida seal veel paari kuu eest polnud. Ta jalad on paistes kui trummid ning suurema osa ajast on tal palavik, Maria on 38-aastane.

Tema abikaasal, Dominique Sorengil, on kogu keha kaetud lööbega. Tema kõht on ümar ja pundunud. Ta on juba pikemat aega teadnud, mida tähendab olla nõrk, kinnitab Dominique. „Kuid see (lööve, paistes kõht) tabas mind vaevalt kahe kuu eest.“

Alates 17. maist on Duncans’i teevabrik Põhja-Bengali Alipurduari ringkonnas asuvas Dhumchiparas, kus Dominique töötab, „sama hästi kui“ suletud olnud. Sorteerimislaudadel vedelevad kuivatatud teelehed ning tee töötlemishoone uksel kõlgub tugev tabalukk.

Eelmisel kuul, alates 13. oktoobrist, on selle tehase ja Dhumchipara teeistanduse töötajatest üheksa surnud. Bagrakotes – kust laekunud uudised surmajuhtumite kohta pärast seda, kui teeistandus märtsis osaliselt suleti, osariigi peaministrit Mamata Banerjee’d regioonis ringsõidule sundisid – hukkusid ennekõike eakamad inimesed. Dhumchiparas oli aga noorim hukkunu kõigest 36-aastane Chanchal Mangar.

Mamata visiidi järel teatas osariigi valitsus abipaketi kasutuselevõtust, millega lubati teetööstuse töötajatele toitu ja veevarusid.

Samuti Duncansi omanduses oleva Bagrakotes asuva teetööstuse töötajad said seejuures rohkem palka – 122,50 ruupiat päevas. Dominique, kes nagu enamik sealsetest töötajatest, oli teeistanduses terve oma elu töötanud – nagu ka tema isa ja vanaisa enne teda – sai 98 ruupiat 8-tunnise tööpäeva eest.

Ratan Chettri Dooarsi Chai Bagani ametiühingust teatas, et nad pole saanud oma töötasu alates veebruarist. „Leidub palju töötajaid, kelle seisund on tõesti halb – nad on tõesti surma lävel,“ kinnitas Chettri.

DHUMCHIPARA TEEISTANDUS ALIPURDUARI RINGKONNAS

Asutatud 1907, praktiliselt suletud alates maist

9 surmajuhtumit alates 13. oktoobrist

Dhumchipara teeistandus tootis omal ajal 13 tonni teed aastas ning pakkus tööd 3400-le töötajale. Rohkem kui pooled, 1400 neist, on nüüdseks kolinud ära Silingurisse, Delhisse, Hyderbadi, Mumbaisse, Bhutani ning kõige enam Kerala osariiki.

Seadus näeb ette, et teeistanduse töötajal on õigus lisaks oma igapäevasele teenistusele ka sotsiaalfondi maksetele, boonustele, pensionile, toidule, päevavarjudele ja põlledele, toiduvalmistamiseks kuluvatele puudele, majutusele, elektrile, joogiveele, arstiabile ning haridusasutustele. Viimane kord, kui Dhumchipara töölised toidupaketi aga kätte said, oli 2011. aastal.

Kõige hullema löögi sai aga suur adivasi koloonia, mis koosneb enamasti Nepaali päritolu inimestest. Sorengi kodus pole midagi süüa. Dominique’i vend ja vennanaine, kes olid samuti istanduse töölised, on asunud nüüd läheduses asuva jõe orust kohalikele ehitusettevõtjatele kive koguma. Dominique ütleb, et tema ja Maria söövad vaid siis, kui need kaks neile toitu saadavad – tavaliselt on selleks soolasesse teesse kastetud india leib roti.

30-aastasel Dukhnil on kolm last – tüdruk (10) ja kaks poissi (5 ja 3). Skeletiks nälginud naine, kes suudab vaid vaevu liigutada, jälgib, kuidas ta mees Pradeep neile kõigile õhtusöögiks viimaseid varusid kokku paneb – selleks on peotäis riisi ja neli kartulit. Siis aga ootamatult Pradeep murdub. „Dukhni ilmselt ei jää ellu. Arstid ütlevad, et ta vajab kahte pakki verd, kuid meil ei ole selleks raha.“

Teised sealse koloonia töötajad otsivad teeistandusest ja metsa alt söödavat. Teetaimede õied korjatakse kokku ning purustatakse sabziks, nagu tehakse ka söödavate juurte ning leitud lehtedega.

Kõik, mida müüa andis, on juba müüdud – jalgrattad, kuued, sööginõud – kõik on läinud.

Hemlata Beck, kes kandis parasjagu selle päeva toiduks mõeldud teelehti, ütles, et neil pole vahel isegi praadimiseks õli. „Siis me lihtsalt sööme võrseid ja juurikaid keedetult.“

Beck on aga üks väheseid õnnelikke. Tema ja ta õde kulutavad küll päevas neli tundi, et käia Lakhiparas, aga nad saavad seal asuvas seni veel osaliselt tegutsevas istanduses teekorjajatena tööd teha.

Siliguri Tervisekaitse Organisatsiooni poolt 2014. aasta juulis läbi viidud uuringu andmetel on mõnes piirkonnas teeistanduse töötajate kehamassiindeks (KMI) kõigest 14. „Maailma Tervisekaitseorganisatsiooni (WHO) hinnangul viitab kehamassiindeks 18,5 või vähem elanikkonna nälgimisele,“ kinnitas Abhijit Majumdar Siliguri Tervisekaitse Organisatsioonist.

Jalpaiguri Raipur Tea Gardeni 1272-st töötajast 539-l, ehk 42 protsendil oli KMI alla 18,5. Seejuures oli veel nende hulgast 384-l töötajal see alla 17, 285-l alla 16 ning 140-l koguni alla 14. Sarnaseid mõõtmisi korraldati ka Red Banki, Bandapani, Diana ja Kathlaguri teeistanduses ning tulemused olid kõikjal sarnased, teatas Majumdar.

Alates 2002. aastast, mil istandusi hakati sulgema, on esinenud ka teateid näljasurmajuhtumistest. Töötajate sõnul ei eelnenud sulgemistele mingeid hoiatusi, töökohtade ülesütlemisi ega ka vallandamisi – juhtkond lihtsalt tõuseb püsti ja marsib minema.

Kathlaguris, mis oli esimene teeistandus, mis 2002 suleti, on andmeid 525 töölise ja nende kaaskondlase surmast järgmise kolme aasta jooksul. Selle aja ja 2007. aasta vahel suleti veel 17 istandust ning inimõiguste organisatsioonide andmetel hukkus seetõttu regioonis 1200 inimest.

„Asjalood on väga hullud,“ lausus Dhumchipara istanduse juhataja kohusetäitja Vishank Singh Rathore. Juhtkond lihtsalt lahkus ühel päeval, olles kogu vastutuse tema õlule jätnud. „Iga kord, kui ma ettevõttelt järele pärin, mis toimub, teatatakse mulle peakontorist, et pole lihtsalt raha. Nagu pole ka toitu ega vett. Mu enda alluvad jooksid laiali... Ja ka mulle pole palka makstud juba seitse kuud.“

Duncans’i, kunagi ühe suurima Bengali teetootja omanduses olevad naabruskonna viis istandust on sarnases olukorras, lisab Rathore.

Nüüd, mil 630 hektariline Dhumchipara istandus on hüljatud, varastatakse sealt usinasti tiikpuu ja soorea puitu.

Hiljuti alustas tööd „ajutine juhtivkomitee“. „See korjab lehti ja müüb neid veel toimivatele tehastele – ise me nimetame seda „raha noppimiseks“. Ja sedasi me olemegi ellu jäänud,“ räägib Rathore.

„Ajutisse juhtivkomiteesse“ kuuluvad endised teenoppijad, ametiühingu liikmed ning teised töötajad. Ja nii nad pügavadki põõsaid ja nopivad lehti. Iga korjatud kilogrammi eest annab juhtkond korjajatele 5 ruupiat ning müüb need siis 14-15 ruupia eest kokkuostjale, kes transpordib lehed omakorda enda vabrikusse töötlemiseks.

BANDAPANI TEEISTANDUS JALPAIGURI RINGKONNAS

Asutatud 1895, suletud alates 2013. aasta juulist

32 surmajuhtumit kahe aastaga

„2013-2015 vahelisel ajal suri 15 inimest ainuüksi ühel tööliskoloonia tootmisliinil. Kõigest ühel liinil,“ kinnitab istanduse töötaja Raju Thapa. „Kolmkümmend kaks töölist on surnud ja me pole isegi kokku lugenud, palju mittetöölisi.“

1000 hektariline istandus pakub tööd 1667 inimesele, kui mitte rääkida nende sadadest pereliikmetest. Kunagi toodeti seal 600 tonni teed aastas.

45-aastane Ratiya Khariya oli „kõigest luu ja nahk“, kui ta eelmisel aastal suri, räägib ta naine Saniaro Khariya. „Temast polnud midagi järgi jäänud.“ Mõlemad abikaasad töötasid Bandapanis teenoppijatena.

„Majas polnud midagi süüa. Meie kolm last olid kõige tähtsamad. Me sõime riisi soolales tärklise vees. Aasta pärast seda ta lihtsalt suri,“ ütles Saniaro.

Varem sel aastal Dooars Jagroni organisatsiooni poolt läbi viidud uuringu tulemusena selgus, et 74,04 protsenti teeistanduste lastest kannatab alatoitumise käes. Selle teetööstuse tööliste õiguste eest võitleva organisatsiooni liikme Victor Bose sõnul on lisaks veel probleemiks Bandapanis vohav laste ja naiste inimkaubandus.

„Enamik smuugeldatavates on 12-15-aastased. Kõige levinumad sihtkohad on Delhi ja Sikkim. Neid kasutatakse orjatööjõuna ja kuritarvitatakse ka muidu. Tüdrukuid sunnitakse osalema seksikaubanduses,“ kinnitab Bose.

Chandri Bara 14-aastane tütar läks kaduma kaheksa aasta eest, mil asjalood olid juba halvaks minemas. Ta pole oma lapsest sestsaati midagi kuulnud.

45-aastane Sital Munda üritab Khakhra ja Dhumsi jõe kallastelt, kõigest mõne meetri kaugusel Bhutaani piirist, koos poja ja miniaga kivide korjamisega ära elatuda. Sital on sellega tegelenud juba kolm aastat. Jõgi aga on seal suuresti üks avar kiviklibu, liiva ja kaljude lagendik, kus leidub vett ainult mussooni ajal. Ühe kuupmeetrise kivihunniku eest saab ta 50 ruupiat. Enamik päevadest ta suudabki ainult ühe sellise hunniku koguda.

Töölised hoiavad nüüd osa istandusest töös „raha noppimisega“.

Kathalguri istandus, mis on nüüd taas fondide abiga 100 päevaks avatud, palkab töölisi poole kuu kaupa, et hoida kulusid all.

Thapa süüdistab Bandapani istanduse allakäigus juhtkonda. Bandapani istandus, mis algselt kuulus Darjeeling Dooars Plantation Limited (DDPL) korporatsioonile, müüdi kõigepealt Mohta Enterprises’ile, ja seejärel Siliguris asuvale Sarada Pleasure and Adventure Limited’ile kuuluvale hotellile.

„Viimasel omanikul polnud mingeid kogemusi, kuidas üht teeistandust majandada. Ja nii ta pooleteist aasta pärast tegevuse lõpetaski. Ta juhtis siin üht ühisfondi, kuhu sajad inimesed investeerisid. Töötajatelt koguti kokku sadu tuhandeid ruupiaid ning sinna need jäidki,“ räägib Thapa.

Kui Thapa ja teised Jalpaiguri ringkonna kohtu poole pöördusid, selgus järgnenud uurimise käigus, et maaomand polnud kunagi tegelikult omanikku vahetanud ning et DDPL oli endiselt istanduse omanik. 2014. aasta septembris võttis kohalik omavalitsus istanduse üle.

Kuigi valitsus eraldas Bandapani jaoks vahendeid, on istanduse taaskäivitamine keerukas ülesanne. Ühisfondi puudujääk on endiselt 30 miljonit ruupiat ning töölistele maksmata hüvitise summa ulatub 20 miljonini. Palkadena on tasumata 8 miljonit ruupiat. Alles hiljuti, pärast tõsist lahingut, saavutati pensioni maksmine endistele töötajatele, aga ainult neile, kes kuulusid India kohalikesse hõimudesse. Suur nepaallaste kogukond jäi sellest õigusest pensionile ilma.

Lisaks tuleb siin seoses tööõigusega mängu täiendav nüanss. Põhja-Bengali teeistanduste puhul kehtib India Istanduste Tööseadus aastast 1953, mis hõlmab ka istanduste toimimist, majandamist, tootlikkust ning kasumit.

Viimastel aastatel, mil suured teeistandused on alla käinud, on väiketootjad piirkonnas ohtralt tegutsema hakanud. Ja kuigi seadus näeb ette, et teeistanduse rajamiseks on tarvis vähemalt 10,12 hektarit maad, on väiketootjad asutanud istandusi, mille pindala ei ületa isegi mõnda aakrit.

See on aga tekitanud probleeme, kinnitab Ametiühingute Kongressi sekretär Ashok Ghosh, kes on Bengali teetööstuse teemal mitmeid uurimistöid kirjutanud. Kui teeistandused peavad järgima kehtivaid tööstuse seadusi, siis väiketootjad lähtuvad põllumajandust reguleerivatest seadustest ja kuna nad ei allu Tee Komisjonile, siis ei saa neid ka kuidagi vastutavateks pidada.

Pärast seda, kui valitsus sekkus Bandapani teeistanduse probleemidesse, on mitmed vabatahtlike rühmitused asunud pakkuma äärmises viletsuses elavatele perekondadele vähemalt ühte söögikorda päevas tasuta.

Bandapani elanikud said endale hiljuti ka veevõrgu. Nad kogusid raha kokku, rajasid torustiku ning saavad nüüd vett Bhutanist.

BAGRAKOTE TEEISTANDUS JALPAIGURI RINGKONNAS

Asutatud 1876, suletud alates juulist

25 surmajuhtumit alates aprillist

Alates aprillist on 1000 hektarilist Bagrakote istandust tabanud 25 surmajuhtumit – kuus neist ühe nädalaga 25. oktoobrist 1. novembrini. Selline tohutu surmade ajaline kontsentratsioon oligi see, mis üldise pahameele vallandas ning peaminister Mamata Banerjee siia tõi.

Duncans’i juhtkond võlgneb töölistele palga alates märtsikuust, lisaks 114 nädala toiduannused ning üle 300 000 ruupia ühisfondi maksetena. Üle poole Bagrakote 2976-st töölisest on kolinud ära teistesse osariikidesse ning suurem osa teeistandusest on nüüd üks džungel, kus kasvavad üle kolme meetri kõrgused teepõõsad.

Cha Bagaan Mazdoori liige Pavan Pradhan kinnitab, et mingit ametlikku istanduse sulgemist pole kunagi toimunud. „Märtsis ei saanud töölised ega personal enam lihtsalt palka... Nii töölised kui personal jätkasid siiski tööd. Ühel päeval kuulsime aga, et juhtkond oli jalga lasknud... See oli kusagil juulis ja siis lõppes töö täielikult,“ räägib Pradhan.

Hiljem lõpetati ka toiduga varustamine, elekter ja vesi lülitati välja, hospital pani uksed kinni bibg algas puidu varastamine. „Lõpuks lubas juhtkond meil ajutise juhtivkomitee luua,“ lisab Pradhan.

Duncan Industries, mis kaheksakümnendate aastate lõpus võitis mitmeid Tee Komisjoni auhindu seoses suurima tootlikkusega teeistanduste seas, omab keetteist istandust. Neist 16-st on hetkel kõigest 2 täiesti toimivad.

See tähendab aga, et umbes 25000 Duncansi töötajat on hetkel ohus.

Bagrakote ja veel kahe Duncansi istanduse tegevjuht C.P. Kapoori sõnul on igati normaalne, et teeistandusi võib tabada ajutised rahalised raskused. „Ma ei arva, et need surmad oleksid kuidagi alatoitumisega seotud. Pigem peitub põhjus selles, et need pered on kirjaoskamatud ning ei osanud õigeaegselt meditsiinilist abi osutada.“

Ühtlasi süüdistab ta tekkinud segaduses töölisi. „Me ei saanud paar kuud palku maksta ja töölised lahkusid. Aga kuidas saakski teeistandus teie arvates täiel võimsusel toimida, kui pole piisavalt tööjõudu?“

Sumanto Guha Thakurta, India Tee Liidu Dooarsi haru sekretär, leiab, et üheks lahenduseks istandustes olude parandamiseks oleks läbimõeldum tee müügistrateegia. „Toodangu mahud on järsult suurenenud (Assam, Kerala, Tamil Nadu), kuid meil pole õnnestunud välisturgudel läbi lüüa. Nõukogude liit oli üks meie suurimaid tarbijaid, kuid pärast selle lagunemist on nad hakanud ise teed tootma. Ühtlasi on meie tootmiskulud ühed kõrgeimad. Keenial ja Sri Lankal pole selliseid kulusid, nagu meil.“

India, mis pole suutnud vastata rahvusvahelistele nõuetele, on kaotanud oma Euroopa ja Ameerika turud Keeniale, Sri Lankale, Indoneesiale ning isegi Bangladeshile. India tee suurimad tarbijad on Pakistan, mis impordib umbes 35 protsenti kogutoodangust, ning Lähis-Ida.

Duncansi üks juhtkonna liige kinnitab, et tee tootmise kulud on viie aastaga tõusnud 60 protsenti. „Hinnad on aga alates aastast 2008 püsinud muutumatuna. Assami kilo maksab 210 ruupiat, meie müüme aga teed 120 ruupiat kilo, kusjuures neil pole selliseid kulutusi, nagu meil,“ kinnitab ta.

Endine tee Komisjoni liige Mani Kumar Darnel räägib, et nad on üritanud tee hinna alammäära kehtestada. „Tegemist on ainsa tööstusharuga, kus tootjal pole mingit sõnaõigust oma toodangule hinna määramisel. Oleks mingigi alammäär paigas, siis oleks ka tagatud miinimum, mida istanduse omanik kätte saaks.“

Anuradha Talwar, endine Ülemkohtu nõunik India toiduga varustamise küsimustes, süüdistab ka omanikke ettenägelikkuse puudumises. „Näiteks on probleemiks teepõõsaste vanuse küsimus. Nagu Duncans... nad pole istutanud piisavalt palju uusi põõsaid ja nii teetoodangu maht kahanebki. Loomulikult muudab see tootmise kahjumlikuks.“

Tee Liidu liige Thakurta käib valitsusele peale, et see võtaks osa nende „koormast“ enda kanda. „Teiste riikide teekasvatajad ei pea, nagu meie, hoidma ülal haiglaid, koole ning eluasemeid.“

Osasid teetööstuse esindajate kaebusi kuulatakse nüüd seoses peagi toimuvate valimistega. Vahetult pärast seda, kui Mamata Banerjee oli eelmisel kuul ringsõidu lõpetanud, kutsuti Duncansi juhatuse esimees G.P. Goenka kriminaalpolitseisse seoses maksmata palkade ja surmajuhtumitega aru andma.

Istanduste töötajad moodustavad Põhja-Bengali 42 valimisringkonnas vähemalt 60 protsenti valijatest. Ja kuigi Trinamooli partei võitis seal 2011 valimised, on BJP 2014. aastal läbi viidud küsitluste tulemusel seal samuti alamkojas kohti saamas.

Vasakrinne on koos 26 ametiühinguga seal regioonis viimase kahe aasta jooksul koostööd teinud. Siliguri linnapea ja endine India Kommunistliku Partei minister Ashok Bhattacharya räägib: „Selle üle on palju vaieldud, kas need surmad olid ikka tõesti näljasurmad. Keegi aga ei kõhkle, et tegemist polnud loomulike surmadega. Ning neid surme on olnud häirivalt palju.“

Rahandusministri Amit Mitraga üritati korduvalt ühendust saada, aga ta ei vastanud. Lääne-Bengali tööminister Moloy Ghatak kinnitas valitsuse miljardi ruupia suurust abipaketti tutvustades, et „nälga pole surnud keegi“. „Abi saavad kõik, mitte ainult need istandused, mis on juba suletud. Kõik töötajad saavad eluasemed, elektri, vee, arstiabi ja koolid. Valitsus on otsustanud võtta need kohustused enda kanda. Ühtlasi oleme alustanud riisi müümist kaks ruupiat ja nisu müümist kolm ruupiat kilo.“

Mis aga muidu valitsusse puutub, siis kõik need inimesed surid oma loomulikku surma – tingituna kas vanusest või mõnest haigusest. Üks neist oli Lakhan Santali naine, kes oli 53-aastane.

Ema surmale eelnenud kuul, räägib tütar Malo, polnud tema vanemate kodus peaaegu midagi süüa. Malo ise on abielus ja elab eemal. Nii Lakhan (60) kui ta naine olid mõlemad teenoppijad Bagrakote istanduses. „Päeval, mil ta suri, polnud majas midagi süüa. Nüüd saadab omavalitsus meile riisi, kartuleid – sellega elab ära.“

Lakhan, kes Malo sõnul pole enam vaimselt enam see, kes enne, vaevu pomiseb, kui temalt midagi küsida. Küll aga elavned ta kohe, kui meenutab istanduse „valgete isandate“ aegu 45 aasta eest, mil ta seal tööle asus. „Mulle maksti üks anna (vana rahaühik) päevas. Elu oli siis ilus. Meie eest kanti hoolt.“

„TEEMAA“ PÕHJA-BENGAL

Lääne-Bengali tee maal, Põhja-Bengalis, on kolm regiooni, kus teed kasvatatakse – mägine ala (Darjeelingi ümbrus), Terai piirkond (Siliguri ümbrus) ja Dooars (Jalpaiguri ümbrus). Seal kandis tegutseb endiselt kokku 277 organiseerunud teeistandust.

Ohtralt tööjõudu nõudvad teeistandused on suuruselt teine tööandja Indias, kellest enam inimesi pakub tööd vaid India Raudtee. Enamik istanduste töölistest on kas brittide poolt kohale toodud erinevate suguharude liikmete järeltulijad, või siis nepaallased.

Bengali istandustes töötab 603 724 inimest. Ja kuigi puuduvad üldised andmed, on teada, et ainuüksi Duncansi 13 istanduse juures on töötuks jäänud hinnanguliselt 25 000 inimest.

Ajavahemikul 2002 kuni 2007, mil suleti 17 istandust, on teada 1200st surmajuhtumist piirkonnas.

Siliguri Tervisekaitse Organisatsiooni poolt läbi viidud uuringu andmetel on osades istandustes töötavate inimeste kehamassiindeks 14. Kehamassiindeks 18,5 viitab „elanikkonna nälgimisele“.

Töölistele on ettenähtud miinimumpalk 122,50 ruupiat päevas, õigus toidule (riis või nisu), joogiveele, elektrile, fondi maksetele ning vanaduspensionile ning lisatasudele. Lisaks peavad teeistandused hoidma käigus hospidali ja koolid. Tööpõlled ja päevavarjud ning toidu valmistamiseks kuluv küttepuu peab olema samuti kättesaadav.

Lääne-Bangali Tööministeeriumi uuring 273 teeistanduse kohta:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta