Ligikaudu aasta eest sai intervjueeritud Keskkonnaagentuuri blogi tarbeks Virumaa vete kalu. Kuna sellise lõbusa tüki peale kedagi töölt lahti ei lastud (vähemalt minu teada), siis astume sammukese edasi ja küsitleme seekord käesoleva aasta kalaks valitud angerjat.

Meile intervjuud andma soostunud isend on ligikaudu ühe meetri pikkune hõbedane kala. Juba esmapilgul mõistan, et tegu on õrnema sugupoole esindajaga − isased angerjad naljalt üle poole meetri pikaks ei kasvagi. Kohtume Narva jõe alamjooksul, angerjatega oleme siin trehvanud varemgi, näiteks CleanEst projekti raames kalastikku seirates.

Sissejuhatuseks soovin angerjale palju õnne sellise auväärse tiitli puhul ja küsin, et mis tunne on ja mis tõi võidu?

Juba loomupäraselt kavala näoilmega angerjas tänab ja lausub: „Eks ma aimanud, et nii läheb. Võiduks tuli olla nii kuulus kui ka salapärane. Pakume palju kõneainet, kaugelt enam kui näiteks mingi ümarmudil või siis trulling. Lisaks pole meie kohta kaugeltki kõik teada – kas oled näinud meid kudemas?!“.

Muigan − tema vastuses oli tõtt ja upsakust. Tõepoolest, populaarsuse indikaator „Google trends“ sedastab samuti, et angerjas on kaasnominentideks olnud võõrkalaliik ümarmudilast kümneid ja pärismaisest trullingust sadu kordi „kuumem“ otsingusõna. Ja tema salapära on teema omaette, selle kohta saabki ehk kohe rohkem teada.

Lisan veidi õli tulle ja küsin: „Kus end koduselt tunned? Elu algas Sul ju tuhandete kilomeetrite kaugusel Atlandi ookeanis asuvas Sargasso meres, seejärel küll hoovustega kandudes ja ise ujudes jõudsid Euroopa rannikuni, kus Sind kinni nabiti ja siia toodi. Siin ka pirtsutatakse − angerjat kõik ei söö, osad ütlevad, et oled uss. Kas oled omadele võõras ja võõrastele oma?“

Usskala kohe vastu: „No mis küsimus see nüüd siis on, loomulikult olen ma läbi ja lõhki eestlane ja mitte mingisugune võõras! Minu esivanemad on aastatuhandeid Eestimaa magevete heades kasvutingimustes elanud. Siin elamine on meie pärisõigus. See, et me Narva jõge pidi ise enam sisevetesse ei saa tulla, on kõik inimese süü! Nüüd peabki inimene jalad kõhu alt välja kerima ja seni meid sisevetesse asustama, kuni rändetee on Narva paisul meie jaoks taas lahti tehtud. Siis saame jälle ise tulla!“

Jutt kipub väga tuliseks minema, püüan veidi tuure maha võtta: „Näen, et Sul on kaunis hõbedane rüü seljas. Viimati kandsid veel kollakat ja veidi kitsamat kostüümi.“ Saan ise ka aru, et „veidi kitsamat“ oli nüüd küll liiast, kuid mis sa teed – „lind on läinud lendu“…

Angerjas: „Mida, paks olen või?! Katsu Sa ise ujuda kogu see maa Sargasso mereni söömata, kukuksid juba poolel teel Taani väinadeni kokku! Varusid on vaja! Ujumisega samal ajal on ju vaja ka marjaterad kudemiseks ette valmistada, see on tõsine energiaröövel. Ja hõbedane olen jah seepärast, et mind sinistes merevetes rännates kiskjad nõnda kergesti ei märkaks. Enne pikale rännakule asumist toitusin siseveekogudes ja olin kollast tooni.“

Kuraasikal kalal on õigus – teadlased on laborites leidnud kinnitust, et angerjas võib ujuda tänu rasvavarudele ja muljetavaldavale säästlikkusele erakordselt pika maa tempokalt, lausa pool kehapikkust sekundis. Tema energiatarvidus on koguni 4 − 6 korda madalam kui kaladel, kellel pole angerjalaadset kehakuju. See võimaldab sügisel merre laskuval angerjal kevadiseks kudeajaks sihtkohta jõuda. Mõõtmised kinnitavad, et näiteks Narva jõest lahkunud angerjas võib Taani väinadeni jõuda 68 päevaga, see teeb keskmiselt 19 km ööpäevas, kui päris otse ujuda. Aga otse ta ei uju, enne minekut võib ta teha peatuseid või pikema pausi, korraks isegi kodujõkke kiigata ning lõplikult pikale rännakule asununa perioodiliselt kummalisi üles-alla liikumisi teha. Milleks seda kõike vaja on, selle üle teadlased vaidlevad, kuid arvatavasti eks ikka selleks, et end huvitavamaks teha.
 

Katsun seekord veidi klassikalisema küsimusega läheneda: „Su elu on kindlasti väga kiire, kuidas leiad tasakaalu?“

Angerjas noogutab: „Tegemist on tõesti palju: meediakajastused, osalemine teadusprojektides jne, kuid tõeliselt tähtsaid asju igapäevaelus on siiski vähe, need võib uimede peal kokku lugeda.“ Intervjueerija märkus: kuna angerjatel on paarilised rinnauimed (kõhuuimed puuduvad) ja paaritud uimed on kokku kasvanud (selja- saba ja pärakuuim), siis peaks järelikult tõeliselt tähtsaid probleeme tema elus olema justkui vaid kolm.

Kala jätkab: „Olen selline üksikeluline ööloom, alles õhtul lähen korralikult „käima“ (teeb mulle naljatledes silma. Silmad kusjuures on angerjatel hõbestudes ja merre laskudes oluliselt suurenenud – eks ikka selleks, et kuderändel paremini ja kaugemale näha). „Öösiti on toitumisperioodil põhiline ülesanne kõht täis saada. Mulle maitsevad erinevad põhjaloomad, ära ei ütle ka väiksematest kaladest. Aga herneid ma ausalt söömas ei käi, see on alusetu vanarahva laim! No ja hommikul poen päevaks kuhugi peitu, kas mudasse, kivide vahele või… kuhu iganes, olen selles suhtes loominguline.“

Mulle meenub jutu kinnituseks kohe ühe kaluri lugu, kes kord abilistega noodatõmbe ajal kunagi läbi jää vajunud ATV kaldale tiris, mispeale selle masina torustikest hea mitu angerjat preemiaks välja volksas.

Uuringi ta käest: „Kas tunned ennast õnnelikuna? Kellegi toidulauale Sa ei ole ju sattunud…“.

Angerjas sätib pea mõtlikult sabale ja vastab: „Mul on ikka tõsiselt vedanud. Mõelda vaid, kui me noored olime ja meid ümber asustamiseks kinni püüti, siis palju suurem oli tõenäosus, et satume röövpüüdjate kätte. Siis oleks meid viidud Aasiasse, seal üles kasvatatud ja nahka pistetud. Enamus ümberasustatud angerjast läheb seda teed (märkus: on hinnatud, et Euroopast smuugeldatakse välja ca 100 tonni klaasangerjat aastas), kudema nad sealt enam tagasi ei pääse... Õnneks läks teisiti ja röövpüüdjad jäid meie puhul pika ninaga – sattusime hoopis selle mõnesaja kilo hulka, kes toodi Eestisse. Siinmail on olukord hoopis teine, sest võimalus suureks kasvada, merre laskuda ja kudema minna on täiesti olemas, olen ju ise selle elav tõestus!“.

Aeg läheb sellise huvitava loomaga vesteldes kiiresti. Püüan teema kokku võtta ja küsin: „Kas on midagi, mida  tahaksid veel lisada või mida me pole käsitlenud?“.

Angerjas: „Mis mõttes „käsitlenud“? Näed Sa mul mõnda kätt või? Selline antropotsentriline väljend on uimeliste seltskonnas täiesti kohatu! Üldiselt soovitangi teil, inimestel, oma ninaotsast kaugemale vaadata. Mõelda rohkem, mida teie tegevus kõik kaasa toob, nii tulevastele põlvedele kui ka teistele liikidele! Selle juures oleks abiks rohkem teadust ja vähem „tekisikutamist“!“

Tänan angerjat viisakalt ja küsin talt, et kas tohin talle oma numbri anda. Nimelt märgistame võimalusel kalu, et neist ja nende rännetest rohkem teada saada. Saakski just teadust teha nagu ta soovitas.

Aga selle küsimuse peale lööb uhke kala pea kõrgilt kuklasse ja sulpsab tagasi Narva jõe vete voogudesse…

No pole hullu, mõtlen, meres on veel palju kalu…

Lugu on pärit keskkonnaagentuuri blogist ja kajastab selle asutuse seisukohti elusloodusesse.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta