Programm kestis katkemata kaks aastakümmet. Sellega on seotud paljud meie kuuenda kontinendi uurijad, valdav enamik neist talvitujad. Nii pikka ja katkematut vaatlusprogrammi kuuendal kontinendil, mida teostas järjekestvalt mitukümmend Eesti esindajat võivad kadestada paljud riigid. Antarktise verstapostile ilmus 50 aastat tagasi teiste linnade kõrvale ka teeviit, mis näitas Tallinna.

Küsimus polnud eksootilistes kaugustes ja kuuendas kontinendis vaid võimaluses laiendada helkivate ööpilvede vaatlusi lõuna poolkerale. Selle loodusnähtuse uurimine muutus eriti aktuaalseks seoses kosmoselendudega.

Atmosfäärikihti 70-100 km kõrgusel oli keerukas uurida. Üks võimalusi oli seda teha ka helkivate ööpilvede kaudu, mis olid kosmilises navigatsioonis arvestatava mõjuga. Helkivad pilveosakesed moodustuvad kosmilistest tolmuterakestest, mille ümber tahkestub atmosfääri ülakihtidesse jõudnud vesinik ja hapnik. Pilvi mõjutavad päikesepursked ja maa magnetväli. Ööpilved on levinud ümber maakera. Neid on võimalik vaadelda siis, kui Päike laskub sobivalt horisondi alla ja valgustab veel seda kihti.

Tõravere observatooriumi teadusdirektor Charles Villmann oli Eestis alustanud ööpilvede uurimisega juba 50-ndate keskel. Erakordsete võimetega teadusorganisaatori tegevuse tulemusena sai Tõraverest helkivate ööpilvede uurimiskeskus.

60-ndate esimesel poolel jõuti projektini, mille kohaselt laiendati pilvede vaatlusi lõuna poolkerale ja kosmosesse. Kosmonautidest olid sellega seotud Sevostjanov, Klimuk ja Gretško. Samal ajal hakati Tõraveres kosmoselaevadele konstrueerima kiirgusenergia mõõtjaid ehk teleradiomeetreid, mis jõudsid kosmosesse 70-ndate alguses.