Kõrbestumine, kahjurite  levik, haritava maa kvaliteedi langus ning erosioon on ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) vastse aruande kohaselt juba vähendanud  Aafrika põllumajandustoodangut regiooniti kuni 2 korda ning toidukriisi tingimustes viimase kahe aasta jooksul suurenes toidupuuduse all kannatajate arv 100 miljoni inimese võrra. Sellest hooilmata on prognoos, et Aafrika rahvaarv suureneb lähima 40 aasta jooksul 770 miljonilt inimeselt 1.75 miljardi inimeseni! Kas üldse on tulevikulahendusi?

ÜRO jätkusuutlikkuse komisjon avaldas 14. mail New Yorgis aruande ‘Keskkonna toidukriis’, mis lisaks probleemide väljatoomisele pakub ka reaalseid lahendusi.

1. Kasutamata ressursid

Veepuudus on Aafrika üks põhiprobleeme ning riskiaste järjest kasvab. Samas näitavad arvutused, et Aafrikas sajab vihma koguses, millest jätkuks 13 miljardile inimesele. Uus perspektiivne suund on vihmavee saagi kogumine ja varude loomine.

Senine välisabi on seisnenud peamiselt otseses toiduabis – selle asemel tuleks suurendada varustamist põllumajandustehnika, väetiste ja seemnetega, järgmises etapis aga luua jätkusuutlik ökoloogiline põllundus, kasutada kohalikke orgaanilisi väetisi. Samuti peaks toiduabi programm laiendama Etioopias juba proovitud väikelaenude ja väikekindlustuse skeeme.

Aafrika riigid võiksid edukalt kaubelda ka arenevatel süsihappegaasi kvooditurgudel ja fondides.

Puhta energia projektid (tuule-, hüdro- ja päikeseenergia kasutamine) on Aafrikas alles algusjärgus. Hetkel on arendamisel 100 uut projekti 20 erinevas riigis. Keenias luuakse Ida-Aafrika riftivööndisse mitmesaja megavatist geotermaalsel energial põhinevat elektrijaama, 2020. aastaks peaks koguvõimsus ulatuma 1300 MW-ni. Victoria järve ümbruses katsetatakse erinevaid kliimasõbralikke maaharimisviise, sealhulgas hinnatakse süsiniku sidumist mullakihti, mis oleks farmeritele täiendavaks sissetulekuallikaks.

2. Vajadus ökoloogilise revolutsiooni järele

Aafrikal ei ole valikut, majanduse ja põllumajanduse areng peab ületama Aasia saavutused – seda tingimustes, kus niisutuseks vajalikku vett pole nii lihtsalt saadaval kui Aasias, infrastruktuur on puudulik ning kliimamuutuste ja maa degradeerumise mõju tugevam. Aasia roheline revolutsioon põhines peamiselt väetistel ja Himaalaja liustikuvetel. Vihmavee ärakasutamine peab olema seotud süsteemidega, mis tagavad mulla viljakuse ning vähendavad kahjurite mõju.

Samuti on selgunud, et üle poole maailmas toodetud toidust rikneb või visatakse jääkidena minema – nii ebaefektiivne on inimese toiduahela korraldus. Ka Aafrika ranniku kalakasvatuste ning põllumajandustoodangu saagi varumise järgsed kaod ulatuvad 25-50%-ni.

Mullaerosioon üksinda põhjustab Aafrikas saagikuse langust 2-40%, keskmiselt 8%. Kliimamuutuste võimalik mõju loob veelgi suuremaid riske. Põuad on viimase 20 aasta jooksul põhjustanud Aafrika kariloomade huku 22-90% ulatuses, keskmiselt 40%. Maailma viljapõlde kahjustavad 9ooo putukaliiki, 50000 patogeeni ja 8000 umbrohuliiki.

Paljudes Aafrika piirkondades on väetiste kasutuseks vaid 1-2 kg/ha võrreldes kuni 100 kg/ha maailma teistes piirkondades, samas maksab väetis Aafrikas infrastruktuuri puudulikkuse ja maismaatranspordi suure kauguse tõttu kuni 7 korda rohkem. Lisaks teeb väetistekasutus farmerid väga haavatavaks maailmaturu naftahindadest.

Kui arengut Aafrika põllumajandussektoris ei toimu, on oodata toiduainete hindade tõusu 30-50% ning eriti haavatav on linnade elanikkond.

Aafrika põllumajandussektorisse on senini investeerinud vaid Hiina, Lõuna-Korea, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Jaapan, Malaisia ja India. Oluliseks seejuures on biokütuste tootmise arendamine.

Omaette võimaluseks on maaviljeluse viis, kus haritaval maal kasvatatakse segiläbi erinevaid vilju ja isegi puid (intercropping). Selline esmapilgul ebaefektiivne meetod on tegelikult Aafrika tingimustes vastupidavam ning jätkusuutlikum.

Aruanne

Aruanne “The Environmental Food Crisis: The environment’s role in averting future food crises” on kättesaadav veebisaitidelt www.unep.org või www.grida.no.

Sarnased artiklid