Vabatahtliku tegevuse aasta raames toimuvad maakondlikud koolituspäevad on toonud kokku ohtralt huvilisi ning aktiivselt selles vallas tegutsejaid. Koolitaja ning Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse projektijuhi Anna Grambergi sõnul on koolituspäevad positiivne motivatsioonisüst ning hea võimalus vabatahtlikust tegevusest teavitamiseks.

Toimunud on juba üheksa koolituspäeva, mille kokkuvõtteid on võimalik lugeda Vabatahtlike Väravast. Ees ootamas on aga veel ligi pooled maakondlikud koolitused. Nende seas näiteks Tallinnas, Pärnus, Kuressaares.

Senistel koolituspäevadel üles kerkinud põhilistest probleemidest, huvitavatest ideedest ning vabatahtliku tegevuse olukorrast Eestis räägib Bioneer.ee-le maakondlikke koolitusi läbi viinud Anna Gramberg.

Mis mulje on sul jäänud senistest koolituspäevadest?

Mulje on jäänud väga hea. Ma arvan, et see eesmärk, mis on olnud – kohapeale kokku tuua need inimesed, kes selles maakonnas tegelevad vabatahtliku tegevusega ja selle edendamisega, et neile ka väike selline motivatsioonisüst ja ergutus anda, et siis omavahel võib-olla veelgi rohkem koostööd teha ja asja kohapeal edasi ajada. See, tundub küll, on töötanud kõigis maakondades. Kohtuvad niivõrd erinevate valdkondade, organisatsioonide inimesed, kes muidu üldse kokku ei puutu. Mõnes maakonnas on muidugi näha, et kõik on vanad sõbrad. Ma arvan, et see selline võrgustiku mõju on hästi hea olnud, ühendused saavadki üksteisest teada ja saavad koos arutada, mis mured ja rõõmud kohapeal on. Selles mõttes on hästi mõnusad üritused olnud, palju toredaid inimesi.

Kui palju on koolituspäevadel osavõtjaid?

Osavõtt on olnud erinev. Kuna see saigi kavandatud mitte massiüritusena, vaid ennekõike need tegijad, kes asjaga juba tegelevad, eri maakondadest eri valdade inimesi ja omavalitsuse esindajaid ja muid huvilisi. Kuskil keskeltläbi paarkümmend inimest on osalenud igal koolitusel, mõnel rohkem. Nüüd Tartus oli tohutu tung – 30 osalejat – ja oli nüüd Põlvamaal 15 osalejaga, et väga paras hulk.

Osalejad on siis omavalitsuste esindajad ja organisatsioonid, aga vabatahtlikud ise?

Vabatahtlikud ka. Kõik, kõik huvilised on oodatud. Oleme siis kutsunud ühenduste esindajaid, kes ise sageli on vabatahtlikud ja siis inimesi omavalitsustest, ka erinevatest asutustest, töötukassa esindajaid ja siis veel inimesi, kes otsivad vabatahtliku tegevuse võimalusi. Näiteks viimastel koolitustel on olnud töötuid inimesi, kes on juba haaratud töötukassa süsteemi või näiteks kuulsid sellest võimalusest. Ühesõnaga hästi erinevaid inimesi. Mõnest maakonnast on vallavanem ise terve grupi noori kaasa haaranud, kes võiks seda asja kodukandis edasi ajada. Hästi erinevaid inimesi on ja see on ka üks selle asja võlu. Linnavalituse ametnikest kuni toredate pensionärideni välja – kõik on olnud esindatud.

Alad, millega vabatahtlikkuse raames tegeldakse, on samuti hästi erinevad.

Jah. Vabatahtliku tegevuse võlu ja valu ongi see, et see toimub väga erinevates valdkondades ja organisatsioonides. Alates sellest, et mingi grupp inimesi tuleb kokku ja teeb „Teeme Ära!“ raames mingi lagunenud aida korda, kuni selleni, et on väga organiseeritud vabatahtlikku tegevust nagu näiteks pikaajaliste traditsioonidega skaudid, gaidid.  Ka koolituste üks eesmärk on tuua ka kohalikke häid näiteid ja praktikaid, kuidas ühendused vabatahtlikke kaasavad. On olnud väga palju aktiivseid külaseltside inimesi, külaliikumine toimub väga hästi maapiirkondades.  On olnud näiteks Punase Risti esindajad, tugiisikud, näiteid noorsootöö valdkonnast ja päästevallast. Palju selliseid põnevaid näiteid. Väga raske on tüüpilist vabatahtlikke organisatsiooni välja tuua, need on lihtsalt nii erinevad.

Mis on olnud põhilised teemad, mis on eri maakondade lõikes esile kerkinud?

Korduma kippuvad teemad, mis on igal koolitusel ühel või teisel moel esile kerkinud, näitavad mis seisus vabatahtlikkus eri piirkondades on, mis teemad vabatahtlike ja nende kaasamise osas on üleval. Üks teema on teadlikkus. Inimesed ei tea vabatahtlikust tegevusest. Küll on välja toodud, et just viimasel ajal räägitakse vabatahtlikust tegevusest eriti palju, väga palju kostub sellel teemal ja et see on väga hea. Väga paljud siiski ei teadvusta seda, et see on loomulik osa elust. Tehakse, aga ei teadvustata. Miks seda teadlikkust ka vaja on tõsta, on ühelt poolt viia info selliste inimesteni, kes veel ei ole tegevusse haaratud, kes võiksid sellest mingit kasu ka endale saada või osaleda selles tegevuses. Teiselt poolt ka väärtustamine, et kuidas sellest räägitakse ja mida, kes sellest räägib. See näitab ka seda, kuidas ühiskonnas väärtustatakse sellist tegevust. Väga palju on inimestel ka mittemõistmist olnud, kas või lähedased, sõbrad või koolikaaslased ei saa aru, et miks sa seda teed ja mis asi see on. Kui sellest ikka rohkem räägitakse kiitvalt ja tunnustavalt, saab ühiskondlikku suhtumist muuta. Vastakat tagasisidet on olnud kuni selleni välja, et isegi avalik tunnustamine on tunnustatavate jaoks toonud  negatiivset tagasisidet. Inimesed ei mõista. Ühes maakonnas toodi hästi välja, et alati on neid torisejaid, kes kõik ära rikuvad. Kuigi inimesed annavad aru, et ollakse vabatahtlik, leidub alati keegi, kes ütleb, et teame, teame, seal kindlasti on mingid rahad taga. Juba seetõttu on oluline, et oleks välja öeldud ja rõhutatud, et see tegevus on vabatahtlik, et kõik inimesed saaksid aru, et seal ei ole mingit kahtlast asja. Just laiem teadlikkuse tõstmine on hästi oluline ja tundub, et see aasta on hästi hea võimalus selleks.

Milliseid korduma kippuvaid teemasid veel esines?

Teadlikkuse ja väärtustamise kõrval on korduma kippuv ka uute inimeste toomine vabatahtliku tegevuse juurde, mis haakub eestvedajate teemaga ühelt poolt ja noorte teemaga teiselt poolt. Eestvedajad ja inimesed, kes on kogu aeg tegutsenud, hakkavad juba ära väsima ja ega ju mitmel rindel tegutseda lõputult ei jõua. On aga näha, et kus on head eestvedajad, seal midagi toimub, ja kus ei ole, on küsimus, et kas ja kuidas neid saab. Nendel teemadel on isegi erinevad arutelugrupid olnud ja lahendustena on välja pakutud, et nii ühendused kui piirkonnad peavad teadlikult järelkasvu kasvatama.  Üleöö see ei tule ja ei ole nii, et endale juhi kuskil avaliku kuulutuse kaudu värbad, peab ikka selleks teadlikult tööd tegema. Näiteks Järvamaalt oli väga hea näide, kus ühes külaseltsis oli eestvedaja välja valinud inimese, kelles ta nägi, et seda potentsiaali võiks olla, ja on tõesti teda koolitanud, kaasanud, rääkinud talle kogu aeg, et see roll ikkagi sobib talle ning on teda julgustanud. See võttis küll paar-kolm aastat aega – inimene peab kasvama ja valmis olema selleks – aga nüüd see eestvedaja sealt tuleb.

Kuidas siis ikkagi siis tulevasi eestvedajaid tegevusse haarata?

Neile saab anda  suuremat vastutust. Näiteks ürituse korraldamisel võtta noored kampa ja öelda, et selle eest vastutate teie. Kui inimesed vastutust ei saa, ei saa nad seda kogemust ja ei tunne, et nad on midagi ära teinud ja saavutanud. Hästi oluline on inimestele vastutuse andmine ja läbi selle ka need eestvedajad kujunevad. Neil tekib huvi, nad näevad tulemust ja saavad selle läbi positiivset tagasisidet.

Mis tooks vabatahtlikku tegevusse rohkem noori?

Igas maakonnas on noorte teema üles kerkinud ühel või teisel moel, et kuidas nendeni jõuda ja mis mured ja rõõmud sealjuures on. Mõnel koolitusel on ka noored ise kohal olnud ja sõna sekka saanud öelda. Koolituspäevade mõte on ka olla konstruktiivne, tuua välja häid asju ja seda, mida juba kaasatud inimesed ära saavad teha. Seepärast on ka noorte kaasamiseks juba igasuguseid plaane tehtud. Koole nähakse ühe kohana, kust kaudu mingigi info nendeni peaks jõudma. Senise tagasiside järgi ei räägita mitte midagi, isegi eliitkoolis või ühsikonnaõpetuse klassis mitte. Näiteks võiksid koolid  kutsuda või ühenduste esindajad ise minna rääkima või mõni aktiivne noor ise räägib oma kogemusest ja kutsub osalema. Muidugi on ka häid näiteid, kus ühenduste või noorte enda initsiatiivil on selliseid aktsioone ja üritusi tehtud. Aga see, et teadvustada, mis see vabatahtlik tegevus on ja mis on selle võimalused, on täiesti puudu. See on pigem selles võtmes, et pärast kooli saab minna välismaale vabatahtlikuks, aga seda, et ka kodukohas saaks midagi teha, seda ei teadvustamata.

Selles osas on palju kasutamata võimalusi veel. Kindlasti mingis vormis võiks see info jõuda läbi õppetöö ja teiselt poolt siis noorelt noorele lähenemine – need, kes on juba vabatahtlikud, käiksid rääkimas või kutsuksid oma sõpru kaasa. Näiteks Võrumaal plaanis noortekeskus teha noortetalgud, mille kaudu kutsuda noori appi keskuse ruume korda tegema, aga ühtlasi neid ka vabatahtlikeks hakkama innustada. See tundus selline hea mudel, mida võiks rakendada ka mujal Eestis. Oluline on ka koostegevuse harjumus, kas inimesed on harjunud mingeid asju koos tegema või mitte. Ka sellest sõltub päris palju. Üldiselt tundub, et noortel on huvi ja tahtmine olemas, aga küsimus on selles, kuidas info nendeni jõuaks.

Kas on ka probleeme siis infokanalitega, mille kaudu teavet levitada?

Jah, see infolülide teema on samuti üks korduv probleem. Meil on küll teatud maakondades vabatahtlike keskused olemas ja nemad tegelevadki sellega, et otsasid kokku viia, aga see on ka pigem algusjärgus tegevus. Nendes maakondades, kus keskusi ei ole, on ka arutatud, et mis variandid on. Näiteks Põlvamaalt tuli väga häid ideid. Ka seal oli see teema, et ei teata võimalusi, aga juba ollakse kaardistamas kohalikke ühendusi. Mitte igal valla või linna kodulehel ei ole olemas ühenduste nimekirju ning ka inimesed ei tule selle peale, et vaadata seda selle pilguga, et kas ma leian sealt endale vabatahtliku tegevuse võimaluse. Põlva linna esindaja, kes oli koolitusel kohal, tuli välja ideega, et võiks linna lehel täiesti eraldi hakata kuvama võimalusi. Loodame, et Põlva linn on siis võib-olla esimene eesrindlik linn, kus tõesti linna kodulehel kajastatakse vabatahtliku tegevuse võimalusi. Vaatame, mis sellest saab.

Vabatahtlik tegevus pole küll tasustatud, kuid ometi ei ole see päris ilma kuludeta  ära tehtud töö.

See on ka üks probleemidering, mis on välja tulnud, ja samuti korduma kippuv. Uuringust tuli välja, et suurema osa vabatahtlikust tegevusest teevad need, kes on kõrgema sissetulekuga, kõrgema haridusega ja tööinimesed.  On ka näha, et see kulude küsimus on takistuseks. Eriti maapiirkondades, kus transpordiküsimus on väga valulik – lihtsalt ei ole juurdepääsu sellele kohale, kus sa tahad kaasa aidata, kui sul ei ole endal seda raha maksta ja külaseltsil ka pole anda. Sageli inimesed maksavadki ise peale, aga mingi hetk tuleb piir ette – lihtsalt ei ole seda võimalust. Eriti veel tänapäeval kui paljud on töötud, siis lihtsalt ei ole neid kulusid kuskilt võtta ja see jääbki selle taha. See on päris suur takistus inimeste jaoks, et sa pead ise peale maksma, sest ühendustel ei ole võimalust kulusid katta. Seda enam on väga hea töötukassa poolt pakutav võimalus näiteks trantspordikulude katmiseks, millest me ka oma koolituspäevadel oleme rääkinud. Muidu kulude osas väga häid lahendusi pole veel välja pakutud.

Kes võiksid Eestile vabatahtliku tegevuse arendamises eeskujuks olla?

Teiste riikide eeskuju on pigem selline kahe otsaga asi. Loomulikult on palju Läänemaailma riike, näiteks Kanada, kus vabatahtlik tegevus on juba nii pikaajaliste orientatsioonidega, et kogu see, kuidas seda tegevust korraldatakse, mis ja millised on võimalused kaasalöömiseks, kuidas info inimesteni jõuab, vabatahtlike tunnustamine ja teadlikkus ühiskonnas on ikkagi teine. Eeskuju on ta pigem selles võtmes, et mida kõike on juba proovitud, erinevaid põnevaid algatusi või teemasid, mis Eestis pole veel nii arenenud. Üks on kindlasti töötute kaasamine, mis ka siin Eestist tõstab vaikselt pead. Samuti vabatahtliku tegevuse kogemuse arvestamine õpingutes ja kandideerides kuskile kooli arvestatakse need kas või ainepunktidena ümber. Ka Eesti tegelikult on teinud ja tegemas neid samme, et neid kogemusi arvestataks. Samuti ka see, mis puudutab ettevõtete kaasatust vabatahtlikku tegevusse.  Ka äriettevõtted võiksid seda näha osana oma sotsiaalsest vastutusest. Lähtuvalt oma ettevõtte tegevusvaldkonnast, sihtrühmast või siis piirkonnast, kus nad tegutsevad, on see koht, kus nemad saavad tagasi anda. On vabatahtlike programmid, kus on läbi mõeldud, kus ja kuidas nende töötajad saavad oma erialaseid oskusi rakendad kogukonna heaks. Eestis on ka esimesi näiteid, aga see on alles hoogu võtmas ja võib-olla ei ole nii teadvustatud tegevus, on rohkem sellised ühekordsed aktsioonid ja ettevõtmised. Häid ideid on, mida saab importida ja mis on veel Eestis kasutamata võimalused.

Mida on Eestil üldse vaja, et vabatahtlik tegevus järgmisele tasemele viia?

Me räägime palju ikkagi mõtteviisist, me räägime inimeste suhtumisest, teatud eluviisist  ja sellest, kuivõrd see tegevus on või ei ole osa inimese loomulikust elulaadist. On räägitud ka, et kes seda teevad, on erilised või teistmoodi inimesed, aga ma päris sellist grupeeringut või sekti ei hakkaks välja tooma. See teine tasand ongi ilmselt selline mõtteviisi küsimus – kui palju inimesi teadustab võimalust ja näeb seda osana elustiilist. Ma arvan, et valmisolek on suurem, kui täna teostub, aga juba väga suure hulga inimeste jaoks see juba on osa elustiilist. Küsimus ongi, et kas ja kui palju me peame teadvustama seda, et see, mida nad teevad, on vabatahtlik tegevus. Ma arvan, et siin sellist hüpet ei toimu ja ei peagi toimuma. See on loomulik protsess ja ma loodan, et see liigub ikkagi selles suunas, et inimesed leiavad selle võimaluse.



Artikkel valmis Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse ja Bioneer.ee koostöös.