Poolustejää süvapuurimised lubavad heita pilgu Maa ajalukku ja seda kasutatakse näiteks mineviku kliima uurimiseks. Teisalt on juba kolmekümne aasta eest välja pakutud võimalus otsida jääst jälgi astronoomilistest suursündmustest nagu supernoovaplahvatused. Seni ei ole selles vallas üheseid tulemusi saadud. Siingi kirjeldatud artikkel alles ootab avaldamist ajakirjas Nature, kuid tulemused on sellegipoolest põnevad, teatas füüsikaportaal fyysika.ee.

Oletatavasti põhjustavad supernoovaplahvatustega kaasnevad gammakiirguse pursked Maa atmosfääris harilikust
1054. aastal nägid Hiina ja Araabia vaatlejad supernoovaplahvatust, mida praegu näeme hajali liikunud ainena Krabi udukogus. Pilt: NASA/ESA
kõrgema nitraatioonide taseme, mis kajastub ka sellest ajast pärineva poolusejää koostises. Püsiv jääkate Antarktikas on sademete arvel tasapisi uuenenud ja umbes tuhande aasta tagusest ajast pärit jää asub praegu ligikaudu 50 meetri sügavusel. Jaapani teadlased kasutasid uurimuses osa 122-meetrisest puurproovist, mis võeti 2001. aastal Dome Fuji polaarjaamas. Ajavahemikule 10-11 sajandini vastavates proovi lõigetes eristub selgelt kolm oluliselt kõrgema nitraatioonide kontsentratsiooniga piirkonda. Kaks nendest kattuvad ajaliselt mõõtevea piires väga hästi 1006. aastal nähtud supernoovaplahvatusega ja Krabi udukogu tekitanud supernoovaga M1, mida nähti 1054. aastal. Kolmas on seni seletamata ja võib viidata nimetatutest hilisemale supernoovaplahvatusele, mille kohta puudub vaatluse kirjeldus ajalooürikuis. Andmete analüüs välistab mõõdetud kontsentratsioonide põhjusena päikeseloited, kuivõrd nende kestus ja intensiivsus oleksid oluliselt väiksemad. Tehtud mõõtmiste täpsus võimaldab siiski eristada Päikese 11-aastase perioodiga aktiivsusetsüklitele vastavaid nitraatioonide kontsentratsiooni muutumisi. Teisalt välistatakse mõõtmistulemuse põhjusena järsud kliimamuutused, sest puudub neile iseloomulik raske vee ja hariliku vee kontsentratsioonide suhte muutus. Andmeid statistiliselt hinnates leitakse, et nii intensiivsete piikide juhusliku esinemise tõenäosus nitraatioonide kontsentratsiooni aegreas oleks tunduvalt väiksem kui 1%. Nendele kaalutlustele tuginedes seostavad teadlased vastavaid piike supernoovaplahvatustega.

Allikas: arXiv:0902.3446v1 [astro-ph.HE]: An Antarctic ice core recording both supernovae and solar cycles

Sarnased artiklid