Kord peatusin suure pealinna külje all. Seal oli koopake ja järsk klindinõlv, kuhu viis sisse tallatud rada. Rada tõigi mind ööbimispaika ja nagu peagi selgus, polnudki ta sinna pelgalt vaid minu jaoks loodud.

Üks asjalik rebane tuli. Ta oli omis mõtetes. Mind polnud tema jaoks nagu olemaski. Kui Rein lõpuks mind hoomas, kadus ta eelmise sügise lehtede sahina saatel nõlvast otse alla. Ma käisin korraks nõlvani, et veenduda, kas vaderil ikka kael ja kondid terveks jäid põgenemisel, kuid ta oli läinud juba oma teed. Mure Reinu pärast näitas ise, et ma suur loomasõber olen. Kingitud rebasehetke tänuks ma tema üle muret tundma hakkasingi.

Linnarebaseid on tänapäeval palju. Vaid üksikud neist on need, kes hetke endaga inimeste sekka tulles kaasa võtavad. Ja selline oli ka see kevadine uitaja, kes minuga kohtuma kord tuli.

Viimsi, 2009.


.Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks