Tipptund Tartu kesklinna kõige magusamas parklas. Selles, kus ainukesena saab kellaga tund aega järjest parkida.

Sa sisened ilma suurema lootuseta tihedalt täispargitud alale. Sul on üks nipp, see on sind nii mõnigi kord aidanud. Sa jääd seisma sinna, kus see võimalik on ja ootad soojas, tuksuvas autos, et ehk keegi tuleb võtmeid vibutades ja sõidab minema. Tehes just sinu suksukesele ruumi.

Ja täna sul veab. Ta tulebki! Peaaegu kohe, mingi viie minuti pärast tuleb pikk, graatsiline naine ja tema auto tuled löövad rõõmsalt tervitades põlema. Sõidad oma autoga nii lähedale, kui võimalik, et keegi vahele ei trügiks. Loodad, et ärasõitja näeb ja kiidab su krapsakuse heaks ning stardib mõistva kiirendusega.

Aga ei, täna läheb teisiti. Väga rahulikult, peaaegu et aegluubis väljub juht käivitatud autost ja tuleb avab pagasiruumi. Keskendunult haarab ta aknakaabitsa, selle, millel ka hari küljes on ja asub hellade liigutustega oma autot puhastama. Ka katusele on lund sadanud, see tuleb kindlasti puhtaks teha. Aeglase, lausa masohistliku rahuga käib naisterahvas üle kõik oma kallikese neli külge, nühib hoolikalt tulesid. Lõpuks võtab ette aknad. Pisikese kaabitsaga ja aeglaselt. Hoolikalt. Või on see hoopis pangakaart, millega ta seal kaabib, käib sul peast mõte läbi.

Sa oled võimeline juba karjuma hakkama, aga siis tundub, et kohe nüüd astub ta lõpuks juhiukse juurde ja ....

Aga ei, ta teeb veel ühe ringi autole peale, vehkides ilmse lõbuga oma harjakesega, nii et kaunid helbed rõõmsa pilvena tema ümber laternavalguses tantsivad. Sa oigad.

Uuesti, uuesti läheneb "objekt", õigemini subjekt juhiuksele. Sa annad gaasi ja tunned, et vajad rahusteid. Naine avab ukse, küünitab end autosse ja ... ei, - ta ei sisene ... veel. Ta läidab hoopis sigareti.

Tal on aega. Ja talle meeldib elu.

Ka sulle meeldib elu. Sa hindad oma olukorra ümber ja ütled endale, - see ongi kvaliteetaeg iseendaga. Sul ei ole enam kiiret. Sa oled nagunii hiljaks jäänud. Õigemini, - Sa ei tahagi enam kuhugi jõuda.

Sul on ükskõik. Kõrval vabaneb üks koht, aga naine veel suitsetab. Sa mõtled, et sa tahad saada just nimelt seda kohta seal,millesse sa oled nii palju oma energiat ja tähelepanu investeerinud.

Vastumeelselt, saatusele justkui alistudes pargid siiski äsjavabanenud kohale ja astud autost väljudes hoopis teises suunas, et mitte enamnäha, mida nüüd too naine seal teeb. Sa tunned, kuidas sa suudad inimesi armastada, vaatamata kõigele. Ja sul on hea meel, et sina oled selline oled, nagu oled. Ja mitte teistsugune.

 

Jaga: