Paar nädalat tagasi leidis ostja Prisma poes banaani, mille koorele oli kraabitud sõna „HELP“. Seda, kas selle võis kirjutada keegi hädas olev banaanikorjaja, naljaviskav laotööline või kampaaniat korraldav aktivist, ei tea ja ei usu, et sel on ka tähtsust. Oluline on, et küsimused, kust ja kuidas tuleb meie toidulauale toit, on taas päevakorral. Seekord on banaan toidu päritolu ja teekonna vaikne tunnistaja.

Kellele tass kohvi (Etioopiast või Kolumbiast), sisse suhkur (Brasiiliast või Indiast), teed (Keeniast või Hiinast) või kakaod (Ghanast või Elevandiluurannikult), klaasi apelsinimahl (Brasiiliast) ja suhu banaan (Ecuadorist või Costa Ricalt) – selline on paljude inimeste hommikusöögi algus. Iga toiduaine tuleb tuhandete kilomeetrite kauguselt. Erinevalt Eesti kartulist või õunast ei ole meil võimalik oma silmaga näha, kuidas neid toodetakse. Peame uskuma toiduainete vahendajaid ehk maaletoojaid ja poekette, et nemad on selle kontrolli meie eest ära teinud. Kahjuks on poodides napilt teavet saadaval ja sageli on välja toodud kõigest riik, kust vili kasvatati, ning maaletooja. Kasvatamise ja tootmise tingimuste kohta infot ei ole. Ja nii me võimegi süüa teadmatusest lapstööjõu või orjatööga toodetud banaani.

Strateegiline banaan

Banaan on selle teadmatu ja läbipaistmatu tarneahela sümbol. Banaan on Eestis populaarsuselt kolmas vili õunte ja tsitruseliste järel, mida meil müüdi 2015. aastal keskmiselt  12,5 kg inimese kohta. Banaan  on teravilja, suhkru, kohvi ja kakao järel viies kõige olulisem toidukaup, mida maailmas kokku toodetakse enam kui 107 miljonit tonni. Selle koguse abil saaks kogu Eestimaa katta kuue meetri paksuse banaanikihiga. Euroopa Liit on maailma suurim banaanide importija.

Odav banaan on kaupmeeste jaoks strateegiline toode, mis kliente poodi tõmbab. Kui klient on poes, ostab ta ka teisi tooteid, mille hind on kõrgem. Kui õuna saab kätte juba 0 kilomeetri kauguselt, siis banaanid tulevad umbes 10500 kilomeetri kauguselt. Ja ometi maksab poes banaanikilo 90 senti – 1,5 eurot (sellest saab kaupmees umbes 20% ja maaletooja 33%; tööline teenib ainult kuskil 7%) ning õun ligi 1,5-2,5 eurot. Banaani ebanormaalselt odav hind tuleb kahe olulise teguri arvelt: kontrollimatud töö- ja keskkonnatingimused.

Banaan tunnistab

Banaan on maailma suurim rohttaim, mis on algselt pärit Kagu-Aasiast. Praegu kasvatatakse banaane enam kui 150 riigis, peamiselt Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning peamiselt ekspordiks. See tähendab, et neid kasvatatakse raha, mitte isevarustatuse nimel.  Kasumi suurenemise ja kulude kokkuhoiu nimel selmet lähtuda kestlikust tootmisest ning inimõigustest rajatakse võimalikult suurtele aladele ärilise eesmärgiga istandusi, seda eriti (varem) väga mitmekesise vihmametsaga piirkondades. Looduslik taimestik hävitatakse ning tohututele aladele istutatakse ainult üks kultuur: banaan.  Niimoodi luuakse suuri maalappe katvad ainukultuuriistandused.

Alguses annavad sellised istandused tõepoolest märkimisväärset kasumit, aga muld ja taimed ammenduvad kiiresti, mistõttu tuleks sagedasti kultuure vahetada ning mulda toitainetega varustada. Seda ei tehta. Mitmekesisuse puudumine sunnib aga kasutama palju putukamürke ja taimekaitsevahendeid (ka selliseid , mis on Euroopas keelatud). Kui kahjurid muutuvad kindlat liiki vahendite suhted resistentseteks, võetakse kasutusele järjest võimsamad mürkained, mida kannavad taimedele töölised ise või pihustatakse lennukitelt. Töölised kannavad sageli ebapiisavat kaitsevarustust. Lisaks elavad töölised koos oma peredega nendes samades istandustes ja pihustatud mürgid tabavad ka neid. Hiljuti on kindlaks tehtud, et banaaniistanduste tootjad kulutavad pihustamisele rohkem kui tööliste palkadeks. Reostatakse tööliste ja kohalike elanike vett, mulda ja õhku, steriliseeritakse pinnast (kohalikud  ei saa kasvatada elamiseks vajalikke asju).

Selliste kontrollimatute banaaniistandustega kaasnevad õigusteta võõrtöölised, ametiühingute keeld, ebasobivad töövahendid ja –tingimused, tasu alla miinimumpalga, hooajaline töö, naiste diskrimineerimine ja ahistamine ning vähipatsientide, sündivate laste väärarengute ja hingamisteede haiguste arvu suurenemine jne. Seda kinnitavad pealtnägijad, töölised, filmid, artiklid ja uuringud. Ei ole põhjust nendes kahelda.

Eestis ei lubaks me selliseid töö- ja keskkonnaõiguste rikkumisi.  Ometi vaatame seda rahulikult pealt, kui see toimub meist kaugel. Veel hullem on see, et ostes sellise hinnaga toodetud banaane anname tarnijatele, maaletoojatele ja poekettidele sõnumi, et see on ju täitsa OK.

Banaani saatanlik ring

Niimoodi tootmine aitab kokku hoida kulusid ja pakkuda ostjatele järjest madalama hinnaga banaane. See on nagu üks saatanlik ring. Kui me ostjana tahame odavat banaani, siis kaupmees seda meile ka pakub. Suuremad jaemüüjad ja importijad ostivad võimalusi, kuidas kasumi suurenemise nimel kulusid vähendades tootmist suurendada. Kaupmees tahab saada oma kasumi ja survestab maaletoojaid. Maaletooja survestab omakorda tootjat, kes odavama tootmise nimel koorib naha töölistelt ning reostab keskkonda. See viib omamoodi võidujooksuni põhja suunas, st kulusid vähendatakse miinimumini ja alla selle. Kui tootjad ei suuda enam survet taluda ega hindu alandada, ostivad jaemüüjad lihtsalt järgmise tootja. See tootja tuleb aga ilmselt riigist, kus on veelgi madalamad tööjõukulud, nõrgad seadused ja inimõiguste kaitse, lisaks pole keskkonnastandardeid põhimõtteliselt olemas.

97% banaanidest, mida me Euroopa sööme, on sordist Cavendish, mis on kõik pärit Lõuna-Ameerika ainukultuursetest istandustest. Ainukultuuride (lisaks banaanile ka nt kohviuba, puuvill) kasvatamine on paljude arengumaade majanduse peamine tuluallikas. Seega ebasoodsate ilmatikutingimuste ja ikalduste või muude monokultuuri saagikusele negatiivsete nähtuste tõttu on need riigid väga haavatavad. Sama saatus tabab ka ananasside, avokaadode, mangode jms. kasvatajaid.

Olen ise selliseid istandusi näinud ega osta enam kunagi banaani, mille puhul ma ei tea, kust see tuleb ja millistes tingimustes see on toodetud. Valin kas Fairtrade või biobanaani. Alati.

Toiduraiskamine

Kuna banaan on odav (meie enda surve tõttu), siis ostetakse seda palju ja ka raisatakse palju. Näen, kuidas inimene viskab ära natuke pehmeks läinud või pooliku banaani, kuna ta ei väärtusta seda. Selle banaani ja tema odavuse meile on aga kinni maksnud mitte kaupmehed ja maaletoojad, vaid töölised ja lapsed arenguriikidest ja nende loodus. Lisaks tarbijale viskavad banaane ära ka kaupmehed ja maaletoojad, kui banaan  on „ebakorrektne“ ehk ei vasta Euroopa Liidu õigusaktide nõuetele.

Suur jäätmekogus tekib ka istandustes. Iga banaanikobara jaoks kasutatavad kotid, mis sisaldavad ka põllumajanduskemikaalide preparaate ja kaitsevad vilju välismõjude eest, on vaid ühekordseks kasutamiseks. Ringlusesse võetakse vaid väike osa. Ülejäänud jõuavad prügilatesse ja istanduste ümbruskonda.

HELP

Ostmata jätmine ei ole lahendus. Õige oleks vaadata banaani ahelat kui tervikut, sest ühel hetkel sellise surve ja tootmisega meil neid troopilisi vilju enam lihtsalt pole. See on nagu fossiilkütusega – ühel hetkel saab see otsa. Ja mis siis?

Lahendus on enda poolt võimalikult väike raiskamine, õiglaselt toodetud banaanide eelistamine, poodidele oma soovitud valikutest teada andmine ning nii meie kui ka arenguriikide poliitikute survestamine inim- ja keskkonnaõigusi austavate seaduste järgimisel. Eriti hästi saab kodanik julgustada ja sundida poekette muutma oma käitumist ja targalt valima, mida nad meile pakuvad. Poeketid omakorda avaldavad survet maaletoojale, nõudes õiglaselt toodetud või mahebanaane ning maaletooja nõuab seda tootjalt. Tootja valib keskkonna- ja inimõigusi austavad istandused. Töölised saavad liituda ametiühingutesse ning survestada oma riikide valitsusi vastu võtma ja täitma samasuguseid seadusi nagu on arenenud riikides. Ainult nii on võimalik murda see ring ja teha banaanist vaikse tunnistaja asemel üks õnnelik toiduaine, mis toob meie päeva mõnusa energiasööstu. Kõigest kaks banaani annavad piisavalt energiat, millest jätkub 90-minutise treeningu jaoks.

Artikli kirjutamisel on kasutatud „Make Fruit Fair. Juhend õpetajatele“ tekste.
Artikkel on avaldatud 12.09.2019 Maalehes.

Sarnased artiklid