BLOGIVALIK: Mänguasjalaenutus (Laps Eestis)

Olen sattunud kodus kappe ja nurgataguseid koristama. Kui osa pahna eest kõrvale lükata, jääb silma arutu hulk mänguasju. Kohati on tunne, et kõik kohad on neid täis ning kõik nurgatagused on eest ära pandud mänguasju täis. Ja mis siis teha. Oleks ju jabur hakata suuremat kodu rajama selleks, et laste mänguasjade kõrvale ära mahtuda. Kuigi see on vist tänapäeval tavaline lugu. Et võetakse suurem kodu, et oma asjadega paremini ära mahtuda. Minu jaoks pisut suurejooneline valik.

Ära visata neid ka ei raatsi - tüdruk on oma asju hästi hoidnud ja titamänguasjad ei kulugi nii ruttu. Aga ära tüütavad küll. Üks hea nipp on mänguasju mitte osta. Olen seda võimalust kaua kasutanud, aga ikka nad kusagilt tulevad. Ja me meisterdame ka hirmus palju.

Mõtlesin, et peaks hoopis mänguasjalaenutuse tegema. Viiks kõik mittekasutusel olevad mänguasjad sinna ja siis keegi teine laps võtaks sealt omale koju mängida. Ja meie võtaks midagi uut vahelduseks ja nt kuu aja pärast viiks tagasi.

Tegelikult ma nii palju jännata muidugi ei viitsi. Väga kulukas üritus pealegi. Odavam oleks uus suurem kodu rajada (mis on ka absurd). Hakkan vist hoopis külla oma mänguasju laenuks viima. Kui ei meeldi, toovad järgmine kord tagasi. Ja võibolla annavad mõne oma asja vastu. Aga vähemalt ehk keegi mängiks nendega. Asjad on kasutamiseks tehtud, mitte hunnikus seismiseks.

Raamatukogud meeldivad mulle ka. Mul on ettekujutus, et need raamatud ei seisa seal asjata. Liikumises on elu.