Kui enamik eestlasi nägi, kuulis, luges kliimakonverentsil toimuvast televiisori, raadio või ajalehtede vahendusel, siis üks seltskond võttis kätte ja läks Pariisi koha peale kogu tegevust oma silmaga vaatama ja kõiges toimuvas kaasa lööma. Kliimakonverentsist on nüüd mõni aeg möödas, kuid osalenute mälestused püsivad veel värskena. Eesti Rohelise Liikumise vabatahtlikud Demy Landson, Kadri Tõnnisson ja Raul Potisepp jagasid oma muljeid Pariisis toimunu kohta keskkonnaaktivistide vaatevinklist.

lustuseks, palun kirjeldage lühidalt, mida Pariisis tegite.

Kadri: Pariisis osalesime Friends of the Earthi (FoE) korraldatud COP21 aktsioonis ja sellele eelnenud ettevalmistuspäeval. Kuna paar nädalat varem toimunud terroriakti tõttu keelati ära kõik massikogunemised, pidi FoE kogu pooleteise aasta jooksul plaanitud ürituste kontseptsiooni muutma ning ettevalmistav üritus korraldati siseruumides.

Meie Rohelise Liikumise meeskond aitas hommikul saali ette valmistada ning lõuna paiku osalesime paar metroopeatust kaugemal asuvas väliköögis ühise õhtusöögi ettevalmistustes. Pealelõunal algas sündmuspaigas töötubade ja kihutuskõnedega üritus, mis kulmineerus õhtul suure lava ees ühiste loosungite hüüdmise, aktiivse liigutamise ning tutvumismängudega.

Õhtul osalesime veel nõudepesu meeskonnas. Teise päeva hommikul koguneti üheksateistkümnes Pariisi punktis, kus jagati koordinaadid, et kujundada Pariisi tänavatele sõnum "CLIMATE JUSTICE PEACE" (’kliima, õiglus, rahu’). Eestlased osalesid climate’i M-tähe moodustamisel. Keskpäeval toimus Triumfikaare vahetus läheduses tänaval punase joone nimeline kogunemine, kus 20 000 inimest moodustasid sümboolse punase joone, millest ei tohiks üle astuda, kui tahame, et kliimamuutused püsiksid kontrolli all. Päeva lõpetasime Eiffeli torni lähistel, kus moodustati inimkett ning peeti kõnesid.

Mis teid nende mõne päeva vältel Pariisis kõige enam üllatas, šokeeris, vaimustas, lõbustas – ühesõnaga, mingit suuremat emotsiooni tekitas?

Kadri: Mind üllatas see, kuidas 2000 inimesele süüa valmistati. Ühes elurajoonis suure värava taga asus väliköök, kus hiiglaslikes kateldes süüa keedeti. Ja selle kahe ja poole tunni jooksul, mis mina seal veetsin, ma sõna otseses mõttes hakkisin kogu aeg köögivilju – lehtpeeti, redist, kapsast, sellerit, sibulat. Seda lihtsalt tassiti kastide viisi lauale ja hakitud toiduained jälle minema. Ja me ei näinud sellel ei algust ega lõppu. Muusika mängis ja õhkkond oli sõbralik. Lahkudes oli parema käe lihas igatahes väga väsinud. Õhtuks oli meie hakitud toiduainetest valmis saanud imemaitsev taimetoit.

Demy: Mind üllatasid kohalikud prantslased, õhkkond ja uskumatul kombel politsei. Iga nurga peal oli mõni relvastatud isik ja algselt jäi mulje nagu oleksid nad seal selle pärast, et meeleavaldused toimuvad ja nad tahavad seda ära hoida. Siiski oli asi hoopis vastupidine: naeratavad näod hoopis muretsesid, et meil midagi ohtlikku kotis poleks. Kõik turvalisuse eesmärgil – olen veendunud, et see oli üks ohutumaid aegu, mil Prantsusmaad külastada. Ja kohalikud inimesed elasid õhinaga kaasa ning muigasid kavalalt meie tegevuse peale – ülimalt vastutulelik ja sõbralik rahvas.

Millised meeleolud ja õhkkond valitsesid Pariisis kogu selles aktsioonide organiseerimise ja läbiviimise virvarris?

Demy: Õhkkond oli ärev. Iga nurga peal võis kohata kedagi enda sarnast – oli ta siis kleepsuga märgistatud või sõna otseses mõttes üleni rohelises kostüümis, mis oli kaetud erinevate kliimamuutusi puudutavate hüüdlausetega. Tegime korduvalt nalja, et Pariis on nüüd justkui ökoterroristide poolt vallutatud. Kuna kõik need 20 000 inimest pidid pidevalt ühest kohast teise liikuma, siis ei olnud isegi vaja teejuhiseid küsida, lihtsalt tuli vooluga kaasa minna. Mulle jäi mulje, et inimesed tõesti oskavad elada nüüd ja praegu ning naudivad seda – isegi metroos tegi üks seltskond meie sõidu huvitavaks ootamatu live music show’ga.

Raul: Tundus, et enne sõitu räägitu oli isegi veidi ülepaisutatud, et politsei on väga närviline ning võis igaühe ilma mingisuguse hoiatuseta vahistada. Politsei ja sõjaväe kohalolekut oli Pariisis näha igal sammul, aga kui käitud mõistlikult, siis ei teki mingeid probleeme.

Mul oli kaks päeva suur kokkukeritud plakat käes, millega mööda Pariisi ringi käisin ning arvasin, et sellega võib mingil hetkel tekkida probleeme, et politsei tuleb vähemalt ja vaatab üle, millega on tegemist, aga keegi ei tundnud huvi. Meeleavaldustel tundus ka, et politsei pigem on selleks, kohal, et mitte lasta kahtlasi isikuid meeleavaldajate sekka.

Politsei käitus väga viisakalt, samas käitusid nii ka meeleavaldajad. Kui keegi ilmutas agressiivsuse märke, siis teised meeleavaldajad rahustasid ta maha või saatsid meeleavalduselt minema.

Kuidas kirjeldaksite neid inimesi, kes meeleavaldusel osalesid?

Kadri: Ei saagi kirjeldada keskmist meeleavaldajat, sest nägime nii 3- kui 80- aastaseid inimesi, nii mehi kui naisi, nii hipisid kui ülikonnas isikuid. Minu jaoks oli üllatav, et väga suur osa oli keskealisi. Ja see, et kõigil osalejatel oli nii palju energiat see pikk ja väsitav päev kaasa teha.

Demy: Iseloomuomadustelt oli iga inimene täiesti ennastohverdavalt vastutulelik ja abivalmis. Kuna meid kõiki ühendas üks eesmärk, siis oli ka suhtlemine omavahel avameelne, otsekohene ja siiras.

Raul: Väga erineva taustaga, nagu Kadri kirjeldas. Pigem oli rohkem ikkagi hipisid ja hipstereid. Samuti jäid silma sotsialistid, kellest mõni kandis särki kirjaga CCCP, mis tekitas mitmesuguseid mõtteid, et kas ta ikka teab, mis sõnumit ta oma särgil kannab, või kas see on ikka see sõnum, mida ta tahaks edasi anda.

Teine grupp, kes selgelt eristus, oli moslemitest koosnev keskkonnaorganisatsioon, kelle põhiülesanne oli kliimamuutuste teemat levitada moslemite hulgas. Teine suur teema oli näidata ja tõestada kõigile, et väga suur osa moslemeid on väga rahumeelsed ja normaalsed inimesed ja et islam ei ole mitte midagi ekstreemset.

Nende sõnum on, et igas religioonis leidub inimesi ning gruppe, kes tahavad religiooni praktiseerida väga ekstreemsetes vormides ning kahjuks on islam tänu ekstremistidele saanud külge väga halva maine, aga enamik moslemeid on täiesti tavalised inimesed, kellel pole mitte mingit probleemi elada lääne ühiskonnas koos kohalike inimeste, nende tavade ja kultuuriga.

Mis te arvate, kas poliitikute kohtumisest oli ka reaalset kasu?

Raul: Pariisi kliimakonverentsil tuli saavutada globaalne kokkulepe kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Kui ka sellel tippkohtumisel poleks kokkulepet saavutatud, oleks see tõsise küsimärgi alla seadnud ÜRO kui organisatsiooni võimekuse lahendada globaalseid probleeme 21. sajandil. Samas olid kõik eeldused kokkuleppe saavutamiseks olemas. Durbanis 2011. aastal leppisid riigid kokku, et Pariisis tuleb sõlmida uus kliimakokkulepe.

Seekord tulid riigid Pariisi oma lubadustega, mitte ei surutud neile eesmärke peale ÜRO ega muude rahvusvaheliste organisatsioonide poolt. Pariisis sõlmiti oodatust veidi tugevam kokkulepe ning kuigi paljud küsimused jäid Pariisis vastuseta, on see hea koht, kust edasi minna. Seega arvan, et sellest kohtumisest oli kasu ning tundub, et erilist tänu kokkuleppe saavutamise eest tuleb avaldada prantslastele, kes osavate läbirääkijatena suutsid lahendada mitmeid lahkhelisid.

Aga korraldatud meeleavaldus – kas see õnnestus? Kas tundsite, et see aitab muutustele kaasa?

Demy: Mina olen täiesti veendunud, et meeleavaldus aitas kaasa: kui kõik inimesed suudavad oma mõtted õigele teele suunata, siis on tulemus kindlasti näha – olgu see siis isiklikul tasandil või globaalselt. See osa, mis Pariisis kohal oli, oli vaid väike osa, tegelikult on meie tegevusega nõustujaid ju veelgi rohkem. Sotsiaalmeedia sai kõiksuguste inspireerivate postitustega üle ujutatud ja eks iga indiviid hakkab mingil määral parema poole püüdlema.

Kas tunnetasite Pariisis ka terroriakti järelmõjusid?

Kadri: Kuna kõigilt tuttavatelt olen kuulnud tagasisidet Pariisist, et see on kohutavalt rahvarohke ja vaatamisväärsuste juures on poolepäevased järjekorrad oodata, siis meie nägime küll kõige rohkem pooletunnist järjekorda. Inimesi ei olnud üldse nii palju tänavatel, kui ma kartsin. Tõenäoliselt oli turiste just seetõttu vähem, et hirm terrorirünnakute ees oli suur. Siinkohal muidugi välja arvatud meeleavaldused, kus osales 20000 inimest.

Demy: Loomulikult puudutas see teema kõiki ja on raske ignoreerida fakti, et see hetk, millal terroriakt toimus, pole ju aastate taguses ajas, vaid see oli just toimunud. Õnnestus suhelda ka kohalike inimestega ning paraku ollakse Pariisis tõesti küllaltki hirmul. Abdel, inimene, kes koha peal majutust pakkus, rääkis, et oli just samal õhtul linnas sõpradega einestamas kõigest paar restorani toimumiskohast eemal. Sellegipoolest suudavad nad end väga hästi kokku võtta ja asja üle isegi nalja visata. Eks nad väärtustavad elu ja elamist nüüd mingil määral rohkem.

Läksite COPile kindlasti teatud ootustega – kas need siis kokkuvõttes täitusid?

Raul: COPile sai mindud mitmete ootustega. Ühelt poolt oli soov olla kohal Pariisis, et avaldada meelt tugeva kliimaleppe sõlmimiseks ning anda märku Eesti probleemidest ning väljakutsetest. Samuti olid ootused leida uusi tutvusi keskkonnaorganisatsioonidest üle Euroopa ning jagada nendega kogemusi, teadmisi ning pakkuda välja koostöövõimalusi tulevikuks. Teisalt, olla kohal Pariisis sellisel ajaloolisel hetkel ning kuulda esimesena uudiseid kliimaleppe sõlmimisest ning kajastada kõike COPiga seonduvat oli väga uhke ning väga võimas kogemus. Vähemalt minul täitusid ootused täiel määral.  

Mis mõtted endaga Pariisist kaasa võtsite?

Kadri: Keskkonnaaktiviste on igast rassist, rahvusest, vanusest, soost ja elualalt.

Demy: Minu elu muutus neil paaril päeval täiesti. Sain kinnitust, et minu väärtushinnangutega nõustuvad paljud ning pole kunagi olnud paremat tunnet midagi nii üllast mõtlemise asemel kõva häälega nõuda. Kavatsen ka edaspidi endast kõik anda, et õiglus saaks jalule seatud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta