See lugu on pärit minu lapsepõlvest. Oli üks kurb õnnetus ja mu tädi sai surma. Olin siis seitsmene. Kuna tädist jäid maha kuus last, siis pidid need lapsed kellegi hoolde jääma. Minu ema oli see, kes meid kõiki suureks kasvatas. Nii saime me vennaga endale hulga õdesid - vendi juurde. Muidugi eksisteeris kuskil laste isa, kuid tema ei kasvatanud oma lapsi, ega aidanud neid millegagi.

Ma ei mäleta, et ta oleks olnud isegi tädi matusel ja küsisin seda isegi teistelt lastelt uuesti üle. Mu mälestused olid siiski lünkadega. Matusel ta ikkagi käis. Lihtsalt mina ei mäletanud seda.

Tean, et ema kasvatas meid võrdselt. Ta ei eelistanud kedagi meist. Kõik suutäied olid meil võrdselt jagatud.

Siis aga kuulsime emalt, et tädimees ostis ära naabertalu. Ema lootis vist mingitki abi laste isalt. Tegelikus oli aga selline, et sealt ei saanud ema mingit abi.

Hoopis me kõik olime vanamehe valvsa kontrolli all. Naabermaja asus mäe otsas ja meie kodu oli sealt ilusti näha nagu peo peal.

Ta käis vähemalt paar korda nädalas meil ja kontrollis ega me vennaga ei saa rohkem tähelepanu ega muid eeliseid teiste lastega võrreldes. Meil kutsuti tädimeest juba enne tädi surma vanameheks ja seda nime ta kandis ka siis, kui meie sinna tulime.

Peale selle hakkas ta oma tütreid enda juurde kutsuma. Poisid ei käinud seal nagu nii. Nad olid juba suuremad ja said ise aru, kuidas olla.  Alguses lasi ema sel sündida. Ei tahtnud lapsi takistada.

Aga siis tuli välja, et laste isa üritas oma lapsi minu ema vastu üles keerata. Kuna mina olin tol ajal kõige pisem ja jooksin ikka teistel sabas, siis läksin sinna kaasa. Vanamehel olid seal laual kommid, mida ta pakkus. Ka mina tahtsin kommi võtta, kuid sain hoopis riielda. Mult küsiti otse, et kes sulle kommi pakkus ja miks sa üldse kaasa tulid teistega. Oleks parem, kui sa nüüd koju läheksid.

Muidugi läksin ma ära koju ja töinasin terve tee. See tundus nii ebaõiglane olema. Millegipärast häiris mind see kohutavalt, et mind ära aeti. Muidugi oli ka kommidest kahju. Oleksin ka neid tahtnud.

Me pidime kodus iga parema suutäie võrdselt ära jagama, aga seal vanamees tegi meie vahel vahet, kes väärib kommi, kes mitte. Muidugi ei saanud ema meile iga päev kommi osta oma väikese kolhoosniku palga eest.

Kuid ometi oli ka meil neid kordi, kui koju kommi toodi. Siis oli ikka nii, et ema andis kommid Sirje kätte ja ta jagas kõigile võrdselt. Isegi poolitas komme, kui muidu jagada ei saanud.

Kodus ma rääkisin sellest ülekohtust emale. Ei suutnud lihtsalt vait olla. Ema käis hiljem vanamehelt pärimas, et miks ta laste vahel vahet teeb. Mis vastuse ta sealt sai, ei rääkinud ta meile või ei mäleta mina seda jälle.

Tean, et Sirje tõi tol korral ka mulle taskus kommi kaasa, et ma liiga kurb ei oleks. Ju siis minu vanusele jõmpsikale oli komm tähtsam sel hetkel, kui täiskasvanute vahelised jutud, et ma seda vanamehe vastust ei mäleta.

Tüdrukutel ei keelatud oma isa juurde minna, ainult mind sinna kaasa ei lubatud enam. Polnud ju vaja kellelegi kuivatada minu krokodillipisaraid pärast. Iga kord, kui teised vanamehe juures olid, unistasin, et oleks ka minul keegi, kes ainult mulle kommi ostaks ja pakuks. Kommide pakkuja jäigi minu unistustesse. Sellest ma kartsin teistele seda rääkida. Lapse asi ju.

Vist kartsin, et ka unistuse kommid peab ära jagama. Pelgasin seepärast naerualuseks jääda. Mäletan veel üht arusaamatust seoses vanamehega. Tegelikult oli selliseid vahejuhtumeid palju ja kes neid kõiki enam mäletab.

Olime siis juba veidi suuremad. Vanamees käis meid ikka kontrollimas. Sel korral ema ei olnud kodus, kui vanamees tuli. Olime õues ja Sirje luges trepi peal raamatut. Ütlesime vanamehele, et ema kodus pole ja läksime mõlemad tuppa.

Kuna Sirje oli istunud kõveras ja jalg üle põlve, oli tal püsti tõustes põlveõnaruses suur punane plekk. Edasi läks see lugu juba järgmisel päeval. Ilmselt teadis vanamees täpselt, millal ema töölt koju jõuab ja oli jälle meil platsis.

Ema nähes hakkas ta juba kaugelt karjuma, et miks ema ei hoolitse laste eest nii nagu vaja. Lastel pidavat nahahaigused küljes olema mustusest ja nad on puha plekke täis. Õues läks kõvaks kisaks ja muidugi tulime me kõik välja vaatama. Siis ema küsis, et kes see plekiline siis on ja näidaku vanamees, kus neid plekke ta lastel nägi.

Meie jalad olid kõigil ilusasti puhtad ja vanamehel polnud midagi ette näidata. Minema läks ta muidugi vabandamata. Rahu oli selleks korraks jalule seatud.

Siis ei saanud ma sellest veel aru, aga nüüd, kui ise olen täiskasvanud inimene, olen mõelnud tihti, et kui palju see vanamees emale haiget tegi ikka. Nii see elu meil käis vanamehe pideva kontrolli all. Ise ta oma lapsi ei kasvatanud ega aidanud millegagi, aga kontrollima ja karjuma oli kange.

Sellega jäi ta minu mälestustesse, kui üks suur tigeduse ja ebaõigluse kehastus. Mul pole temast häid mälestusi. Ma ei saa sinna midagi teha, sest ise ta jättis endast sellise kuvandi.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta