Olmejäätmeid tekib Eestis elaniku kohta vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt, kuid olmejäätmete ringlusesse saatmisel jääme Euroopa Liidu keskmisele alla. Aastaks 2035 peaks liikmesriikide ringlussevõtu määr ulatuma 65 protsendini, kuid Eestis on see täna vaid 33 protsenti.

Jäätmeteke on Eestis viimase kümnendi jooksul oluliselt kasvanud. Keskkonnaameti viimatistel andmetel tekib Eesti majapidamises aastas keskmiselt 373 kg olmejäätmeid, millest koguti liigiti 38% ning võeti ringlusesse 33%. Kuigi Eesti olmejäätmete ringlussevõtu määr on veidi paranenud, pole see saavutanud soovitud taset ning jääb alla Euroopa Liidu eesmärgile, milleks on 55% aastaks 2025 ja 65% aastaks 2035. Keskmiselt võetakse Euroopa Liidus ringlusesse 48% jäätmeid.

“Kuigi teavitustööd teevad väga paljud organisatsioonid ja asutused, näitavad uuringud, et viimase 10-12 aasta jooksul ei ole erilist muutust jäätmete liigiti sorteerimise osas toimunud,” leidis TootjavastutusorganisatsioonI (TVO) turundus- ja kommunikatsioonijuht Gaili Eding.

Üks suurimaid takistusi on inimeste teadlikkus ning segadust tekitav info.

“Üllatuslikult on siiani levinud arvamus, et inimene ei pea sorteerima, sest sorteerimisjaamas või prügimäel tehakse seda tema eest. Suuresti lähevad segaolmejäätmed otsejoones põletusse,” selgitas Eding. “Selleks, et materjale saaks uuesti ringlusesse võtta, tuleb need koguda segaolmejäätmetest eraldi juba tekkekohas – kodudes, töökohtadel ja avalikus ruumis.”

TVO on teinud mitmeid uuringuid ja põhjustena, miks inimesed pakendeid ei sorteeri, tuuakse ühtesid ja samu vabandusi: kodus pole erinevate konteinerite jaoks ruumi ja avalikud pakendikonteinerid asuvad ebamugavas kohas, konteinereid ei tühjendata soovitud sagedusega, teenusepakkujad vahetuvad tihti, pole mõtet, sest nagunii põletatakse kõik ära, sorteerimine on keeruline ja ebamugav, kuni selleni välja, et naaber ka ei sorteeri ja prügi sorteerimine on piinlik.

Tootjate ja ettevõtete initsiatiiv

Eding usub, et tootjatel on pakendite sorteerimise ja ringluse edendamisel suur vastutus, alustades oma toodete pakendamisest pakenditesse, mida saab materjalina ringlusesse võtta kuni eeskuju näitamiseni.

“Samas on tootjatel sageli keeruline mõista, milliseid samme ja mahus nad pakendite osas astuma peavad, kuna puuduvad selged riigipoolsed juhised. Paljud on jäänud ootavale seisukohale, sest puudub kindlus, milliseid investeeringuid on vaja materjalide ringlussevõtuks teha,” selgitas Eding.

Baltikumi suurima jookide maaletooja Prike juhatuse liige Armin Mähhar toonitas, et mitmed tootjad mõistavad oma rolli ning teevad teadlikke valikuid ja esimesi investeeringuid toodete tootmise aga ka pakendiringluse jalajälje vähendamiseks ja tarbija harjumuste nügimisel.

“Ettevõtted, kes toodavad pakendeid, vastutavad nende mõju eest kogu elutsükli vältel ning sorteerimise eestvedamine näitab, et brändid võtavad oma ökoloogilist jalajälge tõsiselt ja panustavad ringmajanduse edendamisse,” leidis Mähhar. 

Näiteks keskenduvad šoti viskibrändi Johnnie Walkeri jätkusuutlikkuse eesmärgid Eestis jäätmete vähendamisele ning sorteerimise ja taaskasutuse valdkonna arendamisele.

„Bränd on algatamas sotsiaalset kampaaniat, et tuua vajalik pakendisorteerimine uuesti pilti. Õige pea paigaldame rahvarohkematesse kohtadesse rändava klaasikogumise konteineri, mis salvestab heli ja millest hiljem sünnib muusikateos,” rääkis Mähhar.

Algatuse eesmärk on suurendada teadlikkust ja motiveerida inimesi aktiivsemalt pakendeid sorteerima ka siis, kui tegemist ei ole pandipakendiga. 

Ta toonitas, et mitmed nende suuremad rahvusvahelised brändid on keskkonna koormuse ja jäätmekäitluse lihtsustamiseks vähendanud või suisa kaotanud pudelite ümbert pakendid ning uuendanud põhitoote väljanägemist, et need saaks asendada ka kinkepakendit.

“Iga vähendatud pakend tähendab väiksemat logistilist jalajälge ja vähem jäätmeid,” rõhutas Mähhar.

Vastutus ei lasu üksnes tootjatel ja tarbijatel, vaid ettevõtetel ning kogukondadel

TVO turundus- ja kommunikatsioonijuhi sõnul on tööandjate vastutus luua töökeskkonnas tingimused liigiti sorteerimiseks, olla eeskujuks ja suunata töötajate harjumusi.

Ülemiste City rohevaldkonna juht Mati Freiberg nõustus, et iga ettevõttel on mõju ja võimalus muutuseid vedada. Ka ärilinnakutel.

“Kuigi liigiti kogumine on iga isiku kohustus, on linnakul võimalus olla eestvedaja ja nügija rollis. Saame tõsta teadlikkust ja rõhutada jäätmete liigiti kogumist kui head tava,“ selgitas Freiberg. Näiteks klaaspakendite osas ei pruugi inimesed teada, et puhas klaas on peaaegu 100% taaskasutatav. “Kuid selleks on vajalik, et inimene teeks endast sõltuva sammu ning tagastaks pakendi selleks ettenähtud kohta.”

Ta kinnitas, et linnaku roll on luua inimestele ja ettevõtetele ka võimalused pakendite liigiti sorteerimiseks.

“Oleme Eesti suurimas ärilinnakus taganud ulatusliku liigiti kogumise võimaluse nii avalikus ruumis kui hoonete kaupa. Ühte büroohoonesse lisasime vaikimisi juba hoone projekteerimisel igale kliendipinnale liigiti kogumiskastid,” kirjeldas Freiberg.

Tulemused näitavad, et see lähenemine on end õigustanud. Oluline on vähendada ka tekkivate jäätmete kogust, mistõttu on Ülemiste City kehtestanud restoranides kohapeal toitu kaasa ostes korduskasutavate pakendite nõude. 

Tarbija vajab puust ja punaseks juhiseid ning lisamotivatsiooni 

Freiberg usub, et ettevõtted ja brändid peaksid tegema tihedat koostööd riigi ja kodanikuühiskonnaga, et tõsta teadlikkust ja edendada sorteerimise taristut.

“Euroopa seatud eesmärkidele lähemale jõudmiseks peaks Eestis toimuma kümne aastaga märkimisväärne hüpe,” rõhutas ta. 

Edingi sõnul saavad tootjad tarbija suunamisel kaasa aidata nii, et lisavad oma toote pakendile juhendi, mida pakendiga edasi teha.

“Kui kileaknaga pappkarpi pakendatud küpsised on söödud, siis kileakna saab ära rebida ja panna kollase sildiga plastpakendi konteinerisse, pappkarbi aga papp-pakendi konteinerisse,” tõi Eding näite. 

Seejuures on mitmeid edasiviivaid näiteid Eesti tootjatelt, kus järgmise toote ostmisel ei olegi enam pakendit tarvis, sest müüakse vaid sisu, mida saab kasutada juba olemasolevas pakendis.  

“Enamasti on inimeste tarbimisharjumused eluperioodide lõikes suhteliselt sarnased. Kui korra enda jaoks läbi mõelda, millist pakendit tekib kodus enim ja kuidas sellega edasi toimetada, siis on edasi juba lihtsam. Niimoodi samm-sammult tekibki teadmine, kuidas igaüks saab oma kodus lihtsasti sorteerida. Alustamiseks on vaja tahet,” rääkis Eding. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta