23. juulil tähistatakse ülemaailmset rabade päeva. Kuigi Eesti on looduslike tingimuste poolest üsna märg maa, on 2/3 märgaladest kuivendatud. Seetõttu on kadunud mitmed elupaigad ja kuivendatud turbaalad on suviti väga tuleohtlikud.

Kuivendatud sood on kaotanud oma algse rolli ökosüsteemis: need ei puhasta ega säilita enam vett ega toeta elurikkust ning on kaotanud oma kõige iseloomulikuma võime – moodustada turvast. Kui looduslik sookooslus on kõige enam pikaajaliselt süsinikku siduv maismaaökosüsteem, siis kuivendatud soo enam süsinikku ei seo, vaid on muutunud hoopis süsiniku õhku paiskajaks. kliima hoidmiseks ja haruldaste liikide elupaikade laiendamiseks taastab Eesti oma märgalade looduslikkust. 

„Eesti on rikutud soode veerežiimi taastamisel hästi hakkama saanud, meie inimestel on kogemused ja head teadmised,“ ütles kliimaminister Kristen Michal, lisades, et Euroopa Parlamendis äsja toetuse saanud looduse taastamise määrus annab ka märgalade tervendamisele hoogu. „Kliima vaatest on looduslik sookooslus pikalt süsinikku siduv, kuivendatud soo aga mitte, seepärast jätkame märgalade taastamist, et tulevik saaks hoitud,“ sõnas Michal.

Ühtlasi tuletab minister inimestele meelde, et praegu on käes meie soode kulla ehk murakate hooaeg, seega ei pea rabamatkalt lahkuma tühjade kätega. „Loomulikult tuleb looduses ringi liikudes käituda vastutustundlikult, sest pika kuiva tõttu ei ole tuleoht kuhugi kadunud,“ lisas Michal.

Ka Päästeamet kinnitab, et kuivendatud märgalad on kuival ajal väga tuleohtlikud ning juba süttinud turvast või kuivendatud alale kasvanud kõdusoometsa on keeruline kustutada.  Põhja päästekeskuse ennetusbüroo ennetuspartner Mait Lillemaa selgitas: „Rabapõlengute avastamine võtab aega ning tule levikuala on suur, laiudes keskmiselt paari hektaril. Lisaks võib turbapinnas koldeid peita mitu päeva ja korduvalt uuesti süttida. Maastik on reeglina ka raskesti läbitav, nõuab eritehnikat ning veevõtukohad võivad olla põlengualast väga kaugel.“ See kõik muudab metsa- ja maastikutulekahjude kustutamise äärmiselt ressursi- ja ajamahukaks – keskmiselt kustutatakse üht rabapõlengut üle 17 tunni. Päästeamet koputab inimeste südametunnistusele, et looduses liikudes peetaks kinni kõikidest tuleohutusreeglitest ja hoiatustest.

Praegu katavad toimivad sood vähem kui 10% meie territooriumist, suurem osa neist on kõrgsood ehk rabad, ligi kolmandik madalsood. Kui veel sajand tagasi oli Eesti soode pindala ca miljon hektarit, siis praegu on sellest looduslähedases seisundis alles vaid umbes kolmandik. Kokku on lagesoid ja soometsi meil natuke üle 330 000 hektari. Peaaegu 90% kunagistest madalsoodest on kultuuristatud või laiaulatusliku kuivenduse tõttu kadunud. Parem on olukord rabadega, millest „vaid“ umbes kolmandik on hävinud.

Eestis on praegu kaitse all pisut rohkem kui pooled meie looduslikuna säilinud sood. Edukalt on käima läinud rikutud soode veerežiimi taastamine: looduskaitse arengukava aastani 2020 nägi ette vähemalt 10 000 ha rikutud sookoosluste seisundi parandamise ning vähemalt 1000 ha mahajäetud turbakaevandusalade tagasi märgaladeks korrastamise. Praeguseks oleme need eesmärgid täitnud ja isegi ületanud. Veerežiim on taastatud kokku juba pea 18 500 hektaril, sh rohkem kui 1000 ha mahajäetud turbakaevandusaladel. 

Kohati on tulemused juba ka näha. Nii näiteks on mõnedele taastatud aladele juba naasnud rabade haruldane haudelinnustik.

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) eestvõttel tähistatakse ülemaailmset rabade päeva juulikuu neljandal pühapäeval.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta