18. oktoobrist on Eesti Loodusmuuseumis avatud näitus "Isad ja pojad", mis keskendub isade hoolele ja selle puudumisele looduses ning seletab nii looma- kui taimeriigi keerukaid arengubioloogilisi küsimusi. Isade ja nende järglaste vahelistest seostest rääkiv näitus on loodusmuuseumi kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks.

Näitus “Isad ja pojad” tõstab tähelepanu alla isad looma- ja taimeriigis, nende seotuse oma järeltulijatega, sugupõlvede kestmise ja liikide tuleviku. “Isahoolele looduses on väga vähe tähelepanu pööratud ning isade olulisust üldiselt pigem alahinnatud, ometigi on see liigi jätkamise seisukohalt eluoluline,” räägib näituse kuraator Lennart Lennuk.

“Oleme välja otsinud säravad näited Eesti liikidest, mis tõestavad, et isahoolt esineb paljudes loomarühmades. Samas esitleme ka värvikamaid näiteid isastest, kellel isahool puudub,” tutvustab näitust Lennart Lennuk. “Näitusesaalis saab teada, millised isad on näiteks hundid, karud või ogalikud - kas ja millist rolli mängivad nad oma järglaste kasvatamisel? Kes soovib, saab näitekirjanik Urmas Lennuki koostatud humoorikatest loomaisade arhetüüpidest leida endale kõige sarnasema - kas oled usin pesaehitaja ning täielikult truu ja hoolas pereisa nagu kobras või midagi vastupidist,” räägib ta näitusest.

Lisaks loomariigile tutvustab näitus isadust ka taimeriigis. “Kui räägitakse isadest ja nende järglastest, et mõelda üldiselt taimeriigi peale,” ütleb näituse kaaskuraator Marja-Liisa Kämärä. “Aga tegelikult on nii loomadel kui taimedel emad ja isad ning nad saavad järglasi sugurakkude abil,“ seletab ta. „Enamikel õistaimedel on üks taim samal ajal ema ja isa, mõnel taimel aga isa ei olegi,” lisab Marja-Liisa Kämärä.

Näitus "Isad ja pojad" jaguneb mitmeks suuremaks teemaks ning pakub avastamist igas vanuses külastajatele. Lisaks isade rollidele oma järglaste kasvatamisel teeb näitus lihtsaks ja arusaadavaks keerukad teemad nagu mõlemasoolisus, soo muutumine ning neitsisigimine. Luubi alla võetakse ka rakutasand - mulaažide ja mängude abil avatakse muidu silmale nähtamatu maailm, et paremini mõista viljastumist ja pärilikkust.

Näitusesaalist ei puudu klassikalisele loodusmuuseumi näitusele omased topised, mulaažid ja herbaartaimed, kuid nende kõrval on kasutatud ka teisi, väga erinevaid meediume. ”Kes soovib, saab kuulata tavaoludes inimese kõrvade eest peidetud loomalaste hääli, vaadata videoid ja animatsioone, panna oma teadmised ja oskused proovile käed-külge eksponaatidega. Kes on julge, saab ronida hundikoopasse, kes tahab oma osavust testida, saab juhtida tolmutera selle teekonnal õige sihtpunktini,” räägib kuraator Lennart Lennuk.

“Nooremad näituse külastajad saavad leida erinevatele linnuliikidele õigeid pesasid ja proovida ise pesa ehitada või panna ennast käo „kasuisa“ rolli. Vanemad külastajad saavad tuvide sulevärvi näitel õppida isalt päritavate tunnuste avaldamise kohta, proovida kätt linnu, imetaja, putuka ja taime soo määramise mängus ning järjestada meioosi eri etappe. Tegevust jätkub kõigile,” ütleb Marja-Liisa Kämärä.

Näitusega tutvumiseks saab tellida ka tuure ning lasteaedadele ja koolidele on koostatud temaatilised haridusprogrammid. Näitusega seoses toimuvad selle lahtiolekuaegadel ka erinevad perehommikud, loengud jpm. Esimene temaatiline Öökulli akadeemia toimub juba 25. oktoobril, mil vastavatud näitusel teevad kuraatorituuri näituse kuraatorid Lennart Lennuk ja Marja-Liisa Kämärä.

Näitus on Eesti Loodusmuuseumis avatud 31. detsembrini 2019.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta