Tänavu tähistame Eesti pärandkultuuri aastat, mille käigus mõtleme sellele, mis on kultuuripärand, kuidas see tekib ja säilib? Pärandiaasta juhtmõtteks on “Pärijata pole pärandit” ja just nii see ongi. Olen väsinud juttudest, et kultuuriväärtuste säilitamisel ja taastamisel on kõige tähtsam raha. Ei ole! Tegelikult on kõige olulisemad hoopis inimesed, sest ilma nendeta ei toimu midagi.

Käisin hiljuti vaatamas Raplamaa Maidla mõisat ja avastasin kurvastusega, et seal aastaid tegutsenud lastekodu on tõenäoliselt välja kolinud – ühtegi hingelist ma seal igal juhul ei märganud. Mis saab kunagi väikelinnuseks ehitatud arhitektuuripärlist edasi? Võib öelda, et lastekodu oli siin hea omanik, kuna tagas peahoone ja pargi säilimise, kuid milline on järgmine pärija, kes omandab selle mõisakompleksi näiteks avalikul enampakkumisel? Jagaksin kultuuriajalooliste arhitektuuriväärtuste omanikud siinkohal kolmeks: väärtuste taasloojad, väärtuste säilitajad ja väärtuste hävitajad. Esitaksin igale ajaloolise hoone pärijale ehk valdajale küsimuse – milline omanik oled sina?

Nagu öeldud, on kõige tähtsamad inimesed – ilma nendeta ei toimu mitte midagi. Meeldiv on käia mõisates, kus toredad omanikud näitavad tehtud töid ja sära nende silmades ütleb, et nad hoolivad.

FOTO: Ontika mõis (allikas: Vikipeedia)

Lugesin Eesti Päevalehest lugu, et Ontika mõisa taastamisest on saamas soomlase Kalle Palanderi elutöö. Juttu oli nii selle töö muredest kui rõõmudest ning jällegi võisin tõdeda, et mõisaomanike probleemid on igal pool väga sarnased. Aga tuult talle tiibadesse ning kõikide unistuste täitumist!

Tegelikult mulle meeldivad inimesed, kes mõtlevad suurelt, kes julgevad unistada pealtnäha võimatutest asjadest. Nad on heas mõttes hullumeelsed, kes loobuvad mugavast tiksumisest oma igapäevaelus ja võtavad endale ülesandeks kultuuriajaloo pärlite säilitamise ning nende endisaegse hiilguse taastamise. Nad loobuvad väikekodanlikust mugavusest ja ei allu kapitalistliku ühiskonna poolt ette kirjutatud diktaadile, vaid loovad ise oma reeglid ning võtavad vastutuse üle aja kestvate väärtuste eest. Ma vaimustun osavõtlikest inimestest, kes pühenduvad oma suurte eesmärkide saavutamisele ja kõike, mida nad teevad, teevad nad parimal võimalikul moel. Just sellepärast mulle ajalooliste hoonete omanike seltskond meeldibki.

FOTO: Puurmani mõis (allikas: Vikipeedia).

Olgu siin veel välja toodud heade näidetena Puurmani mõis ja Koluvere loss, mida külastasin talvel. Esimene neist oli raha saanud Norrast mõisakoolide taastamise projektist. Maja aja oli väga kenasti korda tehtud ja meile seal ringkäiku teinud koolitöötajat kuulates avastasin ennast mõttelt, et see arhitektuuripärl on heades kätes. Koluvere lossi omanikud on pärinud nõukogudeaegse taagana sealse hooldekodu naabruse ja seda suurema rõõmuga kuulasin omanike juttu sellest, mida nad on juba ära teinud ja mida veel plaanivad teha – väärikad omanikud väärikale kohale.

Eestimaa kohta öeldakse, et see on tuhande mõisa maa. Seda seetõttu, et kunagi oli siin koos pastoraatide ja karjamõisatega üle 2000 mõisa, millest peahooneid on tänapäeval säilinud vaid mõnisada. Enamus mõisahooneid on kas täielikult hävinenud või seisavad varemetes. Selle purustustöö taga võime näha ikka ja alati inimesi, kes lähtudes omakasust on valmis sülitama Eesti kultuuri ajaloole. Nii rüüstati mõisaid 1905. aasta revolutsiooni käigus, nii jäeti mitmed mõisakompleksid hooletusse nõukogude ajal ja nii lasevad mitmed praegused omanikud, kes odava raha eest suure kasumi saamise lootuses ostsid mõisahooneid kokku uue Eesti aja alguses, nendel hoonetel lihtsalt hävineda. Sobiv näide siinkohal on rikkaliku kultuuriajalooga Raikküla mõis, mis oli Nõukogude ajal Raikküla kooli omanduses ja mille viimane hävineda ning tühjaks varastada lasi.

FOTO: Neeruti mõis (allikas: Vikipeedia).

Nõukogude ajal oli mõisate ja teiste pärandkultuuri objektide omanikuks riik, kuid millised omanikud on nendel praegu? Hiljuti lugesin ajakirjandusest, kuidas lauljatar Hannahil varastati Neeruti mõisa viinaköögi telliskivisein. Kuidas on selline asi võimalik? Ühelgi endast lugupidaval mõisaomanikul sellist asja lihtsalt juhtuda ei saa! Kui oled omandanud mõisa kui pärandkultuuri mälestusmärgi, siis pead suutma ka selle säilimise eest vastutada. Igaüks pole kindlasti selleks võimeline, eriti need, kes peavad mõisa asjaks, millega üksnes teiste ees eputada. Mida teha, kas sundvõõrandada?

Paljud muinsuskaitseobjektide omanikud tegelikult ootavadki seda ja lasevad hoonetel hävineda, sest kui riik võõrandab, siis maksab ta turuhinna, mis on oluliselt suurem, kui need omanikud ise kunagi maksnud on. Probleem on kõige tõsisem Tallinna kesklinna ajalooliste hoonetega. Mis võimalused on veel, kas peaksime muutma seadusandlust nii, et riik saaks sundvõõrandada vähesemate kulutustega? Jäägu see mõtlemiskohaks.

FOTO: Härgla mõis (allikas: Vikipeedia).

On ka selliseid omanikke, kelle puhul ei jätku lihtsalt sõnu. Võtame näiteks Eesti ühe rikkaima inimese, Joakim Heleniuse, kellele kuuluva Härgla mõisa kõrvalhoone katus ei pidanud selle talve lumerohkusele vastu ja kes ei leia mõnda tuhandet eurot selle kordategemiseks – Muinsuskaitseameti ettekirjutuse peale on omanikul plaanis viimane hoopis kohtusse kaevata! Sellist peremeest nimetan ma kõige küünilisemaks pärandkultuuri hävitajaks!

Või võtame kõigile muheda omameheliku olekuga tuttava riigikogu liikme Aivar Riisalu. Alati kui olen vaatamas käinud talle kuuluva juugendstiilis Erma talu lagunenud varemeid, olen püüdnud ette kujutada neid eetilisi väärtuseid, mis lubavad hoone peremehel niimoodi ümber käia Eesti kõige uhkema taluhäärberiga. Ometi peaks olema igale inimesele auasi olla taoliste hoonete omanik, pärija ja taastaja!

Aitab näidetest. Nagu näha, on pärandkultuuri objektide omanikke erinevaid. Aeg näitab, kas ka tulevikus saame rääkida Eestist kui tuhande mõisa maast või mitte. See oleneb eelkõige peremeestest ja -naistest, aga ka sellest, kuidas üldiselt omistatakse tähendusi mõisatele kui pärandkultuuri monumentidele. Kas ja kuna saame üle nõukogudeaegsest ajalookäsitlusest, kus vastandati baltisaksa ja eestlaste kultuuri ning mõistame, et mõisate ajalugu on tegelikult meie ajalugu?

Ühte võin ma aga kindlalt väita – isegi lagunevad mõisad ja nende uhkelt püstiseisvad varemed, jäävad alati suursugusteks. Kui ma neid kultuuriajaloo templeid külastan, tunnen uhkust selle üle, et ma olen saanud siin viibida. Mõisad ja teised pärandkultuuri objektid olid, on ja jäävad alati üdini väärikateks, sõltumata sellest, kui väärikad või vääritud on nende omanikud!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta