Täna on jaaka- ehk jaagupipäev, mis märgib heinatöö lõppu ja lõikusaja algust. Heinaaeg saab läbi, sest rohi on puitumas ja madalamale langenud päike ei kuivata enam hästi loogu. Jaakapäevast on raudnael heinas ja külm kivi vees, teab vanarahvas.

Jaakapäeval minevat must mees põõsasse. Varjud on muutunud pikemaks ja varjuheitjad ise on õhtu tulles mustemad. Öine kaste võib vilus seista keskpäevani.

Mõnel pool on otsesõnu hoiatatud jaakapäeva järel heina tegemast, sest see viib talvel loomadelt tervise. Teisal jälle on öeldud, et jaakapäeva järel pole tarvis kuhjale vööd ümber panna. Vöö panemise all mõeldakse maausu üht tavalisemat taiga - piiramist. Vöö saab nõnda, kui ümber kuhja käes vajutatakse kätega heinte vahele vöökoht sisse, veetakse köit või piiratakse seda kuidagi teisiti.

Vöötamine ehk piiramine hoiab kuhja kõige halva eest ja tagab, et sealt jagub heina kauemaks. Kuhja vöötamine kaitseb isegi pikse eest, kuid mitte jaakapäeval. Nagu esimesel ja teisel heinapühal (02.07 ja 13.07), ei tohiks selgi päeval kuhja teha.

Kui heinatöö lõpeb jaakapäeval ilma suurema pidulikkuseta, siis uudserukki lõikamist, eriti aga uudseleiva või uudsepudru tegemist on peetud kangesti tähtsaks. Seda eriti maa lõunaosas, kus vili  küpseb kiiremini. Põhja pool on jaakapäevaks uudseleiba tehtud vähem. Kui üldse, siis tavaliselt põua või nälja sunnil.

Tõenäoliselt juba mõned päevad varem on põimitud esimesed rukkivihud ja pandud põllul hakki. Jaakapäeva laupäevaks peab olema vili mõnevõrra kuivanud, terad välja rabatud ja jahvatatud ning uudsejahust tainas sõtkutud. Jaakapäeva hommikul on pandud leivad ahju ja õhtul toodud esimest korda lauale.

Uudseleiba pole siiski tehtud igal pool. Näiteks Põlva kihelkonnas on valmistatud rukkist uudseputru. Terad on jahvatatud käsikivil tangudeks ja keedetud neist paks "suurmapuder". Jaakapäeva uudseleiba võib asendada ka odrakarask.

Valmimas on teisedki põllu- ja aedviljad. Päeva toiduks on samuti värske kartul. Mõnel pool on usutud, et jaakapäeval võetud maaubin ja sellest toidu valmistamine parandab kartulisaaki.

Mõnedes kihelkondades on tapetud jaakapäeval sikke ja lambaid. Pärnu-Jaagupis on öeldud, et see annab parema lambaõnne.

Kalendripärimuse mõtestamise muudab keerukaks tõik, et 1918. aastal Eestis kehtima hakanud Gregoriuse kalender jättis vahele 12 päeva. Nõnda hakati pidama enam-vähem senise heinaleedo ajal karusepäeva, senise karusepäeva ajal jaakapäeva ja senise jaakapäeva ajal esimest rukkiemapäeva.

Esialgu arvestas maarahvas korraga nii vana kui uut kalendrit, näiteks vana ja uut jaakapäeva. Samas püüti kalendripärimust muutunud oludes ümber mõtestada.

Huvitaval kombel võib aga näha, et enne 1918. a. käibinud kalendripärimus sobib kohati paremini uuele kui vanale kalendrile. Näiteks on pärimusekohane kuum kesksuvi pigem 13. kui 25.07. Samuti võib näha, et uue jaakapäeva paiku on valmis suurem jagu heina ja lõigatakse uudsevilja.

12-päevane viga tekkis kalendrisse sajandite jooksul. Tähtpäevad ja nendega seotud pärimus triivisid õigest ajast eemale märkamatult. Võimalik, et osa ilmamärke teisenes pärimuses aja jooksul. Kalendrit kui tervikut ja tähtpäevade vahel kehtivaid seoseid hoidis aga pärimus ise. Külvinädalaid ja tähtpäevade vahele jäävate nädalate arvu hoiti hoolega meeles.

Rõuges on veel 70 aasta eest öeldud: "Külvünädäli umma Haani ja Rõngu ümbruses jakapääväst loetu; praeguki veel loetakse vanast jakappääväst külvünädälit ja tettäs kalendrehe numriarvu."

Kuid on veel asju, mis ei muutu. Uudseleiva, aga samuti kõige muu uudsetoidu saamist pühitseb põline rahvas andide viimisega talu pühakohta või hiide. Olgu see uudsevili, uudseleib, uus õlletegu, värske liha või midagi muud, hea tava kohaselt kostitatakse esimese osaga kõigepealt loona jumalaid, haldjaid, emasid ja isasid. Inimene on osake suurest loonast ja osake oma rahva pikas põlvkondade ahelas. Põliseid tavasid hoides ei kuiva meie juured ega varise meie rahva ilmapuu.

Algallikas: www.maavald.ee

Loe lisaks: Jaakapäeva pärimust