Alates tänasest avaldab Bioneer igapäevaselt Eesti Rohelise Liikumise jutuvõistlusele saadetud kirjatöid. Jutuvõistlusele paluti koolinoortel saata kirjatükke, milles kujutletakse elu aastal 2053, kui on toimunud kliimakatastroof ja inimestel tuleb hakkama saada üha halvenemates elutingimustes.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Tähte Paalaroos, Eesti Rohelise Liikumise poolt korraldatud jutuvõistluse 2. koha võitja vanemas vanusegrupis
- 16. veebruar 2020
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Jutuvõistluse vanema vanuseklassi võitjad on:
1. koht - Katariina Kilk
2. koht - Tähte Paalaroos
3.-4. koht - Kaupo Karo ja Nora Tuisk
Täna avaldame 2. koha võitnud Tähte Paalaroosi võistlustöö.
Ma istun Suure Munamäe tipus ja vaatan Peipsi järve
Sõda ja rahu
Sõda ja rahu
Sõda ja rahu
Sõda ja rahu
Sõda
Ja
Rahu
Jah
Rahu
Hu?
ÕÕÕÕÕ
Maailm pidi lõppema 20. septembril 34 aastat tagasi tulnukate rünnakuga, kes kõik 51'st välja voolavad ja meid oma neljanda dimensiooniga... *info piisavalt hästi varjatud, tekkisid lüngad/küsi vanaemalt, tema teab*. Ütleks, et see oleks olnud teene. Ma mõtlen maailma hävinemine 34 aastat tagasi, kuna näha, kuidas häving samm-sammult lähemale liigub ja ajab inimesi enda näost sisse, nagu ajas keskmine jaapanlane riisi koos karriga, on sama valus, kui näha suitsetavat rasedat naist, sama tülgastav kui vesi kummikutes koos villaste sokkidega, enam ÕÕvastavam kui Tšernobõli tulevik ning Õudu tekitavam kui Tšernobõli minevik, ratsionalistlik nagu Napoleoni lüüasaamine.
Jah, võibolla tõesti see on privileeg näha Suure Munamäe tipust Peipsi järve, aga mitte näha Peipsi järve taha. Mitte üks kõigi ja kõik ühe eest, vaid igaüks enda eest ja teiste vastu. Pärast sõda ei tule rahu, rahu oli enne sõda ja sõda tuli liigsest rahust. Ega inimestel polnudki midagi viga, inimesed on alati osanud leida endas tasakaalu ja rahu vahelise mõiste. Kõik hakkas ebainimestest, kes hakkasid pärisinimesi rahvuse ja nahatooni järgi kiibistama ja ühiste tunnuste põhjal ära jagama nagu üleküpsenud õunu sügisel. Mina olin ussitanud õun, kes vastavalt sõja nõuetele pandi karantiini koos teiste ussitanud õuntega. Seal me olime, kuni ussid meist välja tulid.
Edasine oli juba minu rida. Kuidas toime tulla, peavari leida, leida elule mõte, pere, armastus, mida iganes. Igaüks enda eest, külmad südamed on kliimasoojenemise ajal teretulnud. Liigne südamesoojus aitab kaasa niigi kadunud liustike sulamisele ja sellised inimesed on ussitanud ning nad pannakse karantiini, kus rahuussid neist välja... *info salastatud*.
Mu isa oli kartulikasvataja, aga ta tegi enesetapu, vähemalt nii on kirjutatud ta kiibi viimasele reale. Ta põllud hakkasid segama mineviku peitmist ning kuna seadused ei lase põldu ilma omaniku loata kõrvaldada, peab kõrvaldama omaniku. Ka tema on peidetud nüüdsest minevikku koos kõikide märgetega tsivilisatsioonist väljaspool müüre, kes mäletab, see mäletab, aga väljaspool müüre on kaos ning sinna ei taha keegi minna. Lisaks oleks praegusel ajal mõttetu olla kartulikasvataja, kui isegi kartul ei tea enam täpselt, kuidas kasvama peaks.
Praegu pole asi isegi niivõrd kuivõrd rahus ega sõjas või ÕÕ-s sõnas „sõda“. Asi on sinises ja mustas ja valges ... rohkem küll sinises ja valges, mustas on lihtsalt liiga palju minevikku, mis ei taha kaduda. Aga viimsedki põllud, mis on jäänud, on hädas liigsete katastroofide ja ilmaga. Jätan endale eestlase privileegi viriseda iga võimaliku nähtuse üle, kuid vabandage väga, sellel, mis seal taevas toimub, on suurem identiteedikriis kui tänapäeva teismelistel.
Õnneks on enamus juba kolinud maa alla, kus nad sünteesivad vajalikke aineid, millest omakorda sünteesivad toitu ja kÕike kÕike kÕike muud. Viimaseid, kes maa peale jäänud on, vaadatakse kui rüütleid. Mõnikord sõidab televisioon oma salakaameraga kõrva taga kohale ning teeb meist reportaaži kui "inimestest, kes on uue põlvkonna kangelased ja surevad elu nimel". Mina olen üks neist, kuna vaatepildist Munamäe tipul ma ei taha loobuda. Osad põgenevad ka Marsile, aga see olevat väljaspool müüre teema, milleni meie müürisisene pole jõudnud... ja ei jõua ka, kuna me oleme avastanud elu maa all.
Rahu pole, sõda pole, pole ÕÕsdi. On ainult mina ja Munamägi ja vaade Peipsi järvele.
Kui tahad rahu, valmistu sõjaks.
Kui ma olin noor inimene ja ainuke asi, mis mu peas mõlkus, oli enda elu alustamine, äraminek, eelarvamus, et ma olen piisavalt suur. Ma valmistusin siis pidevalt sõjaks. Söötsin kõikidele nende rahu sisse nagu kassile hommikusi krõbinaid, surusin kurgust alla nagu ema esimese hommikukohvi. Ma ********* nende rahuga ja valmistusin sõjaks, et pärast seda sõda saada rahu, uus rahu, teistsugune rahu. Praegu... mu ema elab. Maa all. Vanadekodus. Inimeste surematus on halb mõte, kuna enamik elavast... inimkonnast..., mul tulevad külmavärinad peale, kui kasutan praeguse ühiskonna kohta seda sõna, enamik inimesi on nii vanad, et nende aju kõduneb. Aga surematus...või siis hiline surevus. Kas see on elu, kui päeva tipphetk on see, kui su hooldaja tuleb su pamperseid vahetama? Valmistu sõjaks iseendaga, et leida lõpuks rahu.
Võidud peavad olema veretud.
Veretud võidud... veretud võidud... peretud võidud... peetud võidud... veetud... veega... väga rohke veega... üleuputuslikud vÕidud. Kurat. Ma vihkan Õ-tähte. Mis oli selle kõige hind, et omal ajal ei olnud piisavalt ajusid, et ära keelata näiteks selline tibatilluke asi nagu kilekott või siis bensiini ületootmine või siis CO2 emissiooni vähendamise nimel pingutada kasvõi tsutike rohkem, et kasvõi minu põlvkond ei oleks pidanud nägema seda, kuidas südasuvel lund hakkab sadama ning külmalaine kõik maasikad ära sööb.
Sõjas ja armastuses on kõik vahendid lubatud.
Kaotasin usu armastusse, kui öeldi, et metsamustikad on
väljasurnud. Neid ei tule enam. Neile ei sobi meie kliima. Jah lohutati, et sünteesitakse TÄPSELT SAMASUGUNE MAITSE, aga sellest ei saa keegi aru, et asi pole ju maitses. Asi on armastuses. Ma armastan metsamustikaid ja metsasid ja seda tunnet, kui kummardad mustika järgi ja pistad ta ämbrisse. Mitmekümne aasta tagune vajadus sõita autoga kooli või tööle või kuhu iganes on võtnud praeguseks minu armastuse.
Inimesed elavad maa all, tormi järel on torm ning Läti soodsatest hindadest nähakse ainult unenägusid. See pole enam maailm, see on mürgiga kokku kallatud sipelgapesa, kust nüüd osad sipelgad jooksevad minema järgmisesse sipelgapesasse, osad aga põgenevad maa alla, osad... lepivad saatusega. Karm(a).
Sõda
Ja
Rahu
Jah
Hu?
Sõda
Iseendas.
Karm(a)
Loe teiste jutuvõistluse võitjate töid siit:
Vanema grupi võitjad
1. koht - Katariina Kilk
2. koht - Tähte Paalaroos
3.-4. koht - Kaupo Karo
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
