Ühe vana naise jutustus oli pikk. Minu jaoks tema jutustus lõppes peagi, sest ka see naine ise kadus. 

Kõrvemaa ja Lahemaa rajal ta oli kaua elanud ja vähe jutustanud. Minus leidis ta hea külalise, kellele midagi rääkida. Öömaja sain temalt mitmeid kordi ja ehk oli see tasu ja tänu jutustuste ärakuulamise eest.

Kord rääkis ta jaanikuust aastal 1940, kui hakati endid laulupeole sättima, samal ajal kui venelased üle piiri tulid. Nutt ja naer olid seda vana naist alati saatnud eluteel ja mujalgi. Suurim nutt ja naer tema näol pärineski saatusliku 1940 aasta jaanikuust ja see oli tal senini välja rääkimata.

Traagiline jaanikuu on jäänud minevikku, meie seljataha ja kaugele. Vana naine on ammu kadunud ja järgi jäi vaid ühe õhtu jutustus Eesti rahva kõige kurvemast jaanikuust. Mind tegi ta ka pisut kurvemaks ja vaid hommikune äraminek tõi uued suvelilled mulle silmapiirile. 

Läsna, 1994. 

 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta