Eluvõõras inimene leiab end üksi ja nõutuna seismas Tartu kaubamaja kõrval bussipeatuses. Kell näitab, et poole tunni pärast algab juba uus ööpäev. Hetk tagasi on teatri juures sõpradega hüvasti jäetud, nüüd on nad läinud, nad on ära sõitnud. 

Need head vanad klassikaaslased olid talle kojusõiduks lahkelt küüti pakkunud, aga tema,  eluvõõras inimene, tänas neid tagasihoidlikult ja seletas õhinaga, et just selle imeilusa sügisilma pärast ta täna ilma autota linna tuligi ja et tema kohe vajab pisut jalutamist. Sest see kuu, see täiskuu, tema tahab seda näha ja tunda! Muidugi, jalutamise asemel pidas eluvõõras silmas ikka bussipeatusest kodu poole astumist, mitte rohkemat. Aga see selleks, see on rohkem omavahel öeldud.

Kuu põrnitseski nagu pannkook taevalael, kõigi teiste tänavalaternate vahel, ja imestas, et mida imet see imelik inimene sealt bussigraafikutest nüüd leida püüab. Et... kas ta siis ei mäleta aastakümnete tagusest ajast, et öösiti bussid ei käi. Iseäranis veel nädalalõppudel ei tee nad seda ju mitte. 

Aga kuud ja tema mõtteid polnud eluvõõral inimesel aega tähele panna. Temale sai nüüd selgeks kogu tema isiklik rumalus ja naiivne usk, et tänapäeval on kõik paremini kui varem. Ta mõistis ka, et bussipeatuses seisis üks õnnetu ja ebamugavate jalanõudega vanainimene, kes peab nüüd oma rumaluse taksorahaga kinni maksma. Õnneks on niisugune kurb olukord tema elus nüüd küll viimast korda aset leidmas, teadis naiivik kindlalt ja see teadmine andis jõudu taksopeatusse koperdada. See ei olnud kaugel.

Polnud kaugel, aga oli tühi. Mitte kunagi varem polnud eluvõõras inimene nüüdsel ajastul tühja taksopeatust näinud. See-eest seisid peatuses inimesed reas, nagu nõukogude ajal. Eluvõõras inimene ei võõrastanud neid, ta tundis ära siin nii mõnegi hingelise, kes alles tunnike tagasi olid temaga koos "Tõrksa taltsutusel" naeru lagistanud. Kaaskannatajad seisid vaikides, aga mida polnud, oli takso.

Ja vot siis tuli eluvõõrale inimesele jonnakas vaim peale. Ta ei helista kohe nimelt ja ei telli endale taksopeatusesse taksot! Otsustavalt haaras jonnipunn silmadega kuldlaigulisest kuust kinni ja tõmbas end kodupoole käima. Vanemuise mäkke ronimine läks tänu sellele jonnile kuidagi eriti kergelt. Suure maja juurest väikese maja juurde, see oli ilus tee. Keskendumine kuule aitas, aitäh! 

Tiigi pargi tiigi ilutuled olid vist tänu energiakriisile välja lülitatud, aga tühja sellest. Tänavad ei olnud pimedad ja pahatahtlikke inimesi polnud näha. Eluvõõral inimesel oli aega nüüd mõtiskleda ja mälestusi heietada. Kui palju kordi ta nooruses nõnda, läbi öise linna, oli kodu poole jalutanud? Sadu? Kindlasti sadu! Mõnikord jokkis, enamasti vist jokkis. 

Tõsi, vanasti asus see koduke ühel teisel tänaval, ühes teises majas. Ja tolles majas elasid... ei, edasi mõelda polnud tahtmist, olukord oli niigi kurb. Et mitte öelda trööstitu. Jalad, õigemini varbad, tegid meeletut valu. Mee - le - tut! Tähtis oli keskenduda kuule, delegeerida kõik oma hädad temale, - varesele valu, kuule, kurat võtku, kuuldavad hädaldamised.  

Vanasti, kui eluvõõras inimene veel  kergejalgselt ööskulgev energiapomm oli, laulis ta kuule. Ta armastas seda kuud. Mäletate küll seda igatsevat laulu, - Kuu, miks jälgid mind... ruttad siis, kui ruttan ma ja peatud seal, kus peatun...? Imelikud sõnad, kumb kumba jälgib, selles on ju küsimus...

Issand halasta, ohkis koduuksel võtmeid otsiv eluvõõras ja mõtles, et võtab saapakesed jalast juba enne lifti sisenemist. Aga kuna istuda ei saanud, siis kannatas ta need viimasedki sammud ära. Toas, jalgu vabastades, tulid nähtavale verised varbad. Millegipärast meenus tuhkatriinu muinasjutt, mis õnneks sai just praegu läbi. Edaspidi, otsustas kasuema kuri tütar, et ta enam mitte kunagi neid jalanõusid enesele jalga ei topi. Ja üleüldse, - ta on tulevikus enese vastu lihtsalt hea. Kohe palju parem on! Ei pea ju olema enese vastu võõras.

Õnneks ei pea.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta