Haukaemand hommikuses metsas oli kord minu elu kolmas armastus. Seda peale haigrulendu ja pulmitavat viupaari.
- Marek Vahula lood
- 21. oktoober 2024
Alati tahtsin teda näha ja temaga kohtuda. Kuid hauka varjuline eluviis ning ettevaatlikus inimese ees ei andnud just alati selleks võimalusi.
Kord arvas saatus teisiti kui ülesse pesa juurde olin roninud ja seal pesapoegadele rõngaid jalga panin ning uudistasin, et mida kõike pessa ka saagiks toodud on.
Haukaema oli see, kes samal ajal pesale tahtis tulla ning kelle ehmatus oli suur kui pooleteise meetri kaugusel mind märkas. Suur lind ehmatas ja keeras õhtus otsa ringi. Vaid vali haukahüüd rääkis ehmatuse asemel omas linnukeeles.
Allapoole ronides olin saatusele tänulik. Piinlik oli mul ka samuti, et majaperenaist niimoodi ehmatanud olin sedasi. Kui pesa üleval puuvõras silmist kadus, jäi vaid rõkkav emahüüd, millest ma siiski kõigest aru ei saanud. Õnneks vist!
Vohnja, 1991
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
