USA luuletaja, esseist ja feminist Adrienne Rich on öelnud, et me teame rohkem õhust, mida hingame, meredest, millel seilame kui emaduse loomusest ja tähendusest (Rich 1986, 11). Pole sugugi üllatav, et emaks saades muutus mu suhe emadusse ja emaks olemise argipäeva. Teema kõnetas mind viisil, mida ma enne ei osanud tajuda. Ühelt poolt valdab mind mure, kui palju suuremaks mu ökoloogiline jalajälg on pelgalt last ilmale toonuna läinud, ja teiselt poolt ängistus, millise maailma me oma lastele pärandame, kui me juba praegu näeme, et kliimamuutustest on saanud üleilmne kliimakriis. Lisades siia juurde praegu maad võtva koroonaviiruseängistuse, on veel enam põhjust arutleda selle üle, kuidas kriisiolukorras edasi minna ja mida võiks feministlik teooria meile pakkuda.

Hiljuti kutsuti mind mõtisklema Austraalia kunstniku Jahnne Pasco-White’i näitusest „segadikukaaslased” (ingl „messmates“, 2019). Jahnne Pasco-White’i maalähedastes ja orgaanilistes toonides „segadikukaaslased“ koosneb 11 teineteisega kokku puutuvast paneelist, mis on kokku 25 meetrit pikk. Fotodel, mida pandeemia tõttu vaid virtuaalselt pidin kogema, läheb kaotsi selle maaliseeria – või pigem ühtsena võetult maalimise – skulpturaalsus, mateeria.

Nagu Helen Johnson on näitusekataloogi essees kirjutanud: „See siin on maalimine, mitte maalid – laigud ja nahad, mis kattuvad ja haakuvad.“ (Johnson 2019) Kunstnik katsetab lahtiste lõuendikihtide ja voltidega, mida ta võõpab vaha, vaigu ja leitud materjalidega (Abdulrahim 2019). Seal segunevad kangad, nii naturaalsed kui ka sünteetilised, joonistused, pigmendi aplikatsioon kuivalt ja märjalt, keel ja sisselõiked, Jahnne hingeõhk, tema rakud, ja kahtlemata ka higi suvises õhutamata stuudios töötamisest (Johnson 2019). Maalil justkui pole keskset punkti, mis meie tähelepanu haaraks, kuid sellel on materjalide voolamine, sümbioosis kõigi teiste materjalidega. See on inimesest ja mitteinimesest pärineva materjali koostöö.

Pasco-White’i maalimine peegeldab justkui käärimisprotsessi (Johnson 2019). Nagu äädikal on „ema“ ehk elus äädikhappebakter, klimbitaoline mass, mis tekib, kui alkohoolsed vedelikud õhuga kokku puutudes käärima lähevad, on kunstnik otsekui maali „ema“. Ta on kui mitmesuguste materjalide vahendaja, kes toob need omavahel kokku, lõigates lõuendist suure tüki välja, kui kõike liiga paljuks läheb, ja lisades siis sinna uue tüki lõuendit, et töö saaks edasi vohada. Ta loob tingimused kunstiteose tekkimiseks ja kasvamiseks. See on teos, mis on elus ja pidevas muutumises.

Pasco-White’i kutse mõtestada isikliku kogemuse kaudu emaduse ja segadikukaaslaste vahelist sümbioosi andis uue mõõtme ka mu aruteludele – peamiselt iseendaga – keskkonnaküsimuste üle, mis emadusega justkui loomulikult kaasas käivad või võiksid käia.

Kehaline käärimine ja selle osalised

Nagu Pasco-White on kirjutanud, inspireerisid teda tehnoloogia-, bioloogia- ja keskkonnateemadel kirjutava feministliku teoreetiku Donna Haraway mõisted „tähendusliku vastastikususe loomine“ (ingl making kin) ja „segadikukaaslased“ (ingl messmates) (Haraway 2016) ning tema enda raseduse, sünnitamise ja emaks saamise kogemus. Raamatus „Staying with the Trouble“ (2016), kust need mõisted pärinevad, mängib Haraway talle omase osavusega keele ja assotsiatsioonidega ja püüab avardada „tähendusliku vastastikususe loomise“ uusi tähendusi, et väljendada mõtet, kuidas me elavate olenditena oleme kõik omavahel kõigega seotud. Tema brändilik hüüdlause „Make kin, not babies!“ (eesti „Looge tähenduslikku vastastikusust, mitte beebisid!“) on üleskutse laiendada ühenduslülide välja liikide vahel kaugemale kui esivanemad (ingl ancestry) ja põlvnemine (ingl genealogy). Nagu ta kirjutab ühes oma varasemas raamatus „When Species Meet“ (2008):

„Mulle meeldib fakt, et inimese genoome võib leida vaid ainult umbes 10% kõigist rakkudest, mis täidavad seda tavapärast ruumi, mida kutsun oma kehaks; ülejäänud 90% rakkudest koosneb bakterite, seente, protistide genoomidest … ma olen oma pisikeste kaaslaste hulgas täielikus vähemuses; õigemini öeldes, ma kujunen täiskasvanud inimeseks nende pisikeste segadikukaaslaste seltskonnas. Olla üks tähendab alati kujuneda koos paljudega.“ (Haraway 2008, 3–4)

Nagu Haraway, mõtiskleb ka kunstnik, kuidas inimsugulasi (ingl kin) „saaks aktiveerida üle veresidemete ja generatsioonide vahel, mitte surudes neid tuumikperekonna ettemääratud piiridesse“ (Pasco-White 2019). Seostades seda mõtet lapse kandmise, ilmale toomise ja tema eest hoolitsemise kehalise kogemusega, leiab Pasco-White, et emaks saamine „nõudis, et ma märkaksin teisi, kellega ma alati koos kujunen“ ja seega sugulussideme loomine on „hargnev kujunemise protsess koos minu noorte ja arvutute segadikukaaslastega“ (Pasco-White 2019).

Peale selle, et segadikukaaslased tähistavad suurt hulka inimese bakteriaalseid kaaslasi, on sõnal messmates inglise keeles veel teisigi tähendusi. Messmates on kaaslased, ladina keeles cum panis, kes jagavad koos leiba ja toetuvad ellu jäämiseks üksteisele. Merenduses viitab see isikule, kellega laevas ühist ruumi jagatakse. Kagu-Austraalias tähistab see ka jämedakiulise koorega eukalüptipuud, mis mis tavaliselt eri liikide keskel kasvab (Johnson 2019). Sellised assotsiatsioonid kogukonna, jagamise ja vahetamisega – inimese ja mitteinimese, looduse ja kultuuri – vahel osutavad sümbioosieetikale, mis raputab mitmesuguste hierarhiate alustalasid ja mis teeb iga elusorganismi ja elus materjali nende ümbruskonnas kõigile teistele vajalikuks. Seega näitab Pasco-White’i „segadikukaaslased“, mis on vägagi feministlik teos, et keskkonnaküsimused on emadusega lahutamatult seotud.

Emadus, feminism ja ökoloogia

Adrienne Rich kirjeldab:

„Kõik inimelu planeedil sünnib naisest. Üks ühendav, vaieldamatu kogemus, mida kõik naised ja mehed jagavad, on see kuudepikkune periood, mille veedame naise kehas avanedes … Enamik meist tunneb nii armastust kui ka pettumust, võimu ja hellust naise kaudu. Me kanname selle kogemuse jälge endis kogu elu, isegi oma surmas.“ (Rich 1986, 11)

Feministlikus teoorias on emadust peetud üheks peamiseks nähtuseks, mille baasilt uurida ja konstrueerida looduse ja kultuuri ehk inimtegevuse vahelisi piire. Näiteks väitis 1970. aastatel USA radikaalne feminist Shulamith Firestone raamatus „The Dialectic of Sex: The Case for Feminist Revolution“ (2003/1970), et naised ei vabane patriarhaadist enne, kui nad vabanevad laste sünnitamise füüsilisest ikkest ja pakkus välja, et me võiks investeerida tehnoloogiasse, mis toodaks lapsi mehhaanilistes emakates.

Erinevalt Firestone’ist leidis Adrienne Rich (1986), et naiste rõhumise allikaks pole mitte reaalne emaks olemise kogemus, vaid hoopis patriarhaalne arusaam emadusest. Samas on mustanahalised USA feministid, nagu näiteks Patricia Hill Collins (2005) osutanud eugeenika ja sundsteriliseerimise ajaloo põhjal, et tegelikult on just valged naised need, kes nägid emaduses patriarhaadi ülimat aparatuuri, samal ajal kui mustanahaliste naiste jaoks tähendas emadus vabadust ja agentsust.

Ka Harawayd on kritiseeritud selle eest, et tema hüüdlause „Make kin, not babies!“ kutsub liiga lihtsasti esile debatte rahvastiku kontrollist, paternalistlikust kolonialismist ja isegi eugeenikast, mis kõik tõmbavad ligi patriarhaalseid ja moraliseerivaid hoiakuid (Hamilton 2017, 187). Näiteks Jennifer Mae Hamilton mõtiskleb:

„Kas ainult rahvastik on ökoloogilise kriisi alguspunktiks või tuleneb kriis meile fossiilkütuste abil kätte toodud suurtest kogustest toidust ja farmaatsiatoodetest? […] Kas feministid peaksid seda uut manifesti propageerima (hoolimata meie enda lastest) või on see näide mittereproduktiivsetest naistest, kes hurjutavad teisi, eriti majanduslikult kehvemas olukorras olevaid väljaspool Lääne riikidest pärit naisi, nende reproduktiivse viljakuse eest ilma oma enda fossiilkütustel põhinevat privileegi tunnistamata?“ (Hamilton 2017, 187).

Etteaimatavalt teeb Haraway mitu žesti, et võtta oma hüüdlause mõtte üle arutlemisel arvesse süsteemilist kolonialismi, kapitalistlikku kasinust ja valge rassi ülimust propageerivaid hoiakuid, mis kõik toetavad reproduktiivset kihistust. Ta märgib, et paljud inimesed ilmselt kuulevad neoimperialismi, neoliberalismi, misogüüniat ja rassismi tema hüüdlause „not babies“ osas (Haraway 2016, 208). See näitab tema kahe poliitilise projekti kokkusobimatust: tema truudust feminismile, mis on pühendunud naise õigusele kontrollida oma viljakust (sealhulgas otsust saada lapsi, kui ta neid soovib) ja tema paralleelset pühendumist mitmeliigilisele tulevikule, kus inimese järglastele ei omistata suuremat väärtust kui mistahes muu liigi järglastele (Hamilton 2017, 187).

Siiski, isegi kui Haraway ei võta endale ülesandeks põhjalikumalt naiste reproduktiivõiguste ja rahvastikukontrolli üle arutleda, on tema pühendumine mitmeliigilisele keskkonnaõigusele tõeliselt lapsi pooldav, mitte hullumeelne pronatalistlik, kuid tegelikkuses lapsevastane maailm, kus me praegu elame (Haraway O’Neill-Butleri kaudu 2016). Väites, et tähendusliku vastastikkuse loomine muudab lapsed haruldasemaks, hoolitsetumaks ja väärtuslikumaks ja vastastikused suhted külluslikumaks, oodatumatuks, kestvaks ja väärtuslikumaks (Haraway 2016, 208), näitab Haraway, kuidas kõigil surelikel elusorganismidel maa peal on võim antropotseenile ja kapitalotseenile vastu hakata.

Tõlkes kadunud ja leitud emadus

Mingis mõttes peetakse emadusest rääkivat kunsti igavaks (Johnson 2019). Sel on oht muutuda banaalseks, sentimentaalseks või romantiseerivaks, upitades emaduse isetuse ja eneseohverduse pjedestaalile. Kirjanik Rachel Cusk kirjeldab

sünget kahtlust, et raamat emadusest ei huvita eriti kedagi peale teiste emade, ja isegi siis huvitab see ainult emasid, kes nagu mina, leiavad, et see kogemus on nii oluline, et selle kohta lugemisel on veidralt narkootiline efekt. Ma ütlen „teised emad“ ja „ainult emad“ justkui vabandades: emaduse kogemus kaotab tõlkes välismaailmale peaaegu kõik. (Cusk 2002, 3)

Ehkki olin juba enne rasedust lugenud Haraway mõtisklusi mitmeliigilisest tulevikust ja vajadusest tõdeda, eriti planeedi hävingu ohus, et kõik organismid sõltuvad ellujäämiseks üksteisest, tekkis minus Pasco-White’i maalimise ja selle kontseptsiooniga suhestudes uus teadmine ja teadvustamine kõigist nendest teistest minu kehas, kellega koostöös minu laps kasvas ja sündis ja kellega olen tegelikult alati koos kujunenud. Emaks saamise ja emaks kujunemise kohanemisperioodi võib kokku võtta USA kirjanik Kate Zambreno sõnadega raseduse ja lapse eest hoolitsemise kohta: „Ma pole end kunagi tundnud nii elu kui ka surma täis“ (Zambreno Manguso kaudu 2019).

Leppimine teadmisega, et kandsin raseduse ajal endas nii uut elu kui ka tuleviku surma, samal ajal seda uut elu ja ennast elus hoida püüdes, oli osa arusaamast, et meie olemasolu sõltub alati nendest arvukatest teistest, meie segadikukaaslastest. Ma polnud lapse kasvamisel minus hetkegi üksi. Et selle tõdemiseni jõuda, ei pea ilmtingimata rasedust isiklikult kogema, kuid kahtlemata on emaduse – ja mitte ainult bioloogilise emaduse, vaid laiendatult lapsevanemluse – kehalises teise eest hoolitsemise kogemuses midagi, mis võiks meid inspireerida nägema tähendusliku vastastikkuse loomist (making kin) laiemalt kui vaid tuumikperekonna normatiivsetes raamides.

Lisaks Haraway seosele resoneeris Pasco-White’i teos ka minu mõtisklustega ajast, järjepidevusest, muutusest, kehalisusest, surelikkusest, keskkonnast, saastatusest ja kliimakriisist – teemad, mis mind eriti emaks olemise alguskuudel eriti tugevalt paelusid, kui ma päevade kaupa vankris magava imikuga piki Emajõge edasi-tagasi jalutasin. Need jalutuskäigud oli ainus osa minu päevast, mil tundsin end iseendana, kui suutsin taas oma enda häält kuulda, sünkroonis pisikeste ilmamuutuste ja igapäevaste looduse rütmidega, kui jälgisin tasast talve üleminekut kevadele, millest ma kuidagi eriti teadlikuks sain. Mõnel reedel möödusime Raekoja platsilt, kus kooliõpilased Rootsi teismelise kliimaaktivisti Greta Thunbergi eeskujul kliimamuutustest teadlikkuse tõstmise nimel demonstreerisid. See andis lootust.

Pool aastat hiljem elasin Bergenis ja sealne kliimakriisi täiskasvanute demonstratsioon, nagu seda kutsuti vastukaaluks Thunbergi kooliõpilasi üles kutsuvale kliimastreigile, omandas hoopis teise mõõtme. Mäletan selgelt oma sisemist lõhestatust, et kas ma peaksin keset päeva oma töö pooleli jätma, et protestimarsil osaleda.

Väikese lapse kõrvalt tööle minek tähendas minu jaoks selgelt prioriteetide muutumist: kui ma juba oma lapse juurest olen sunnitud eemal olema, siis peab see aeg olema töiselt produktiivne. Veensin end, et pean just nimelt oma poja pärast seal olema, ja võib-olla ka töökaaslaste survel, et „õiged“ kriitilised feministid toetavad selliseid üritusi ja kohale minemata jätmine tähendaks otsekui selle agenda ignoreerimist.

Me kõik oleme saastunud, sünnist surmani

Hoopis tugevamalt kui see demonstratsioon resoneeris minu kliimaängiga Alexis Shotwelli raamatu „Against Purity: Living Ethically in Compromised Times“ (2016) lugemine, mis alustab tõdemusega, et meil pole võimalik minna tagasi kuhugi eelajaloolisse puristlikku ehk „puhtasse“ aega, nagu näib eeldavat praegune indiviidikeskne ökodiskursus. Meid manitsetakse ostma vaid ökoloogilisi tooteid, et oma keha toksiinidest puhastada ja oma ökoloogilist jalajälge võimalikult väiksena hoida.

Kui me vaid kõik oleksime hoolsad ja teeksime eetilisi valikuid! See hoiak jätab aga arvesse võtmata suurema pildi: suurkorporatsioonid ja nende keskkonnakahjuliku tegevuse, fakti, et kliimamuutused ja saastatus mõjutavad inimesi erinevalt, olenevalt, kus nad elavad ja millised on nende elutingimused. Ent isegi kõige autentsemalt ja eetilisemalt elades ei suuda me vältida vajadust teha kompromisse. Me kõik oleme kriisis kaasosalised, kompromiteeritud.

Me sorteerime prügi, aga lendame soojale maale puhkama. Me muretseme kliimasoojenemise pärast, kuid lülitame kõhklemata sisse õhukonditsioneeri. Me anname lemmikloomadele rohkem toitu, kui on kättesaadav nälgivatele inimestele. Me usume, et inimesed väärivad ohutuid ja õiglasi töötingimusi, kuid ostame ikka Aasia kinnistes õmblusvabrikutes toodetud kiirmoodi. Me teame, et orjandus on halb, aga sööme ikka šokolaadi, mis on valmistatud tingimustes, mis vastavad vägagi tänapäevasele orjapidamisele.

Me soovime teistsugust tulevikku, kuid ei oska ette kujutada, kuidas selleni jõuda. See „meie“ tähistab igas olukorras erinevaid inimesi ja kaasosalusel on erinev kaal sõltuvalt meie sotsiaalsest positsioonist – eelpoolmainitud „meie“ on peamiselt inimesed, kes lõikavad globaalsetest ebavõrdsustest kasu. Inimesed ei ole võrdselt vastutavad kliimakriisi eest ja neid ei saa võrdselt tegudele sütitada. Ja see on Shotwelli arvates parim koht, kust kollektiivset tegevust alustada: just sealt, kus me parasjagu oleme. Me elame kompromiteeritud elu, mis hõlmab möönduste tegemist. Kui me soovime maailma, kus oleks vähem kannatusi ja rohkem õitsengut, oleks kasulikum mõista komplekssust ja kaassüüd kui meie elu kujundavat olukorda, mitte kui miskit, mida peaksime iga hinna eest vältima.

Seega purismi vastu olemine ei tähenda, et oleksime saastatuse ja ebaõiglaste kannatuste poolt. Nagu on osutanud ka viimasel ajal ilmunud feministlik ja queer kirjandus toksiliste kehade ja maastike kohta (nt Stacy Alaimo, Mel Chen, Heather Davis, Donna Haraway, Heather Houser, Anna Tsing), on küsimus selles, kuidas me mõistame ja praktiseerime oma suhet maailmaga, kus oleme alati teisesusega seotud.

Meid kaaskujundavad nii need osad maailmast, mille vastu me tahaksime end kaitsta – nagu näiteks radiatsioon, taimemürgid, parabeenid, viirused – kui ka need osad, mis on vajalikud meie eksisteerimiseks – nagu näiteks mikroobid meie seedekulglas, mis aitavad meil toitu seedida või viiruslikud „teised“, mille järeltulijad aitavad inimese platsental funktsioneerida. Me elame maailmas ja me oleme osa maailmast, mis on saastatud ja mis meid vääramatult mõjutab. Nagu Eula Biss on väitnud:

„Isegi, kui me veel täpselt ei tea, mida fakt, et veri nabanööris ja rinnapiim sisaldavad suurt hulka kemikaale, võib tähendada meie laste tervisele tulevikus, teame me vähemalt, et me pole ise puhtamad, isegi mitte sündides, kui kogu meid ümbritsev keskkond. Me oleme juba saastunud. Meil on soolestikus rohkem mikroorganisme kui kehas rakke – me kihame bakteritest ja me oleme täis kemikaale. Teisisõnu oleme katkematult seotud kõigega siin maal. Sealhulgas ja eriti teineteisega.“ (Biss 2014, 75–76).

Pidevas vastastikuses mõjus kujunemine kõigega selles maailmas on seega kriitilise mõtlemise alguspunkt, mitte selgitav lõpp-punkt. Toksilisus lihtsalt on osa meie olemusest. Mitte vähem oluline pole siinjuures asjaolu, et purism, eriti mis puudutab kehade puhtust, on näiliselt justkui süütu mõistena toetanud kõige võikamaid sotsiaalseid aktsioone eelmisel sajandil. Puhtuse kategooria on alati seotud materiaalse puhtuse ehk rassilise, seksuaalse, puudega või haigustega seotud puhtuse määramise katsete ebaõnnestumisega. Kehalise puhtuse retoorika oli näiteks eugeenika liikumise taga, mis viis pimedate, mustanahaliste või vaeste naiste steriliseerimiseni.

USAs kehtisid veel terve sajandi pärast orjanduse kaotamist seadused, mis keelasid abielu- ja seksuaalsuhted eri nahavärviga inimeste vahel, rääkimata sodoomiaseadustest, mis tühistati alles hiljaaegu. Näiteid siinkohal jagub, nii ajaloost kui ka tänapäevast. Mõtelgem kasvõi rahvusliku puhtuse retoorikale, mis näiteks eriti rändekriisi ajal maad tõstis või mis on ilmnenud ka praeguse pandeemia kontekstis. Kujuteldava puhtuse nimel on inimestevahelist solidaarsust pidevalt ohvriks toodud. Purismipoliitika pole ainult seotud potentsiaalse füüsilise saastatusega: see on meie eetilises ja poliitilises olukorras peamine küsimus.

Edasi saab minna kohal olles

Kuidas siit edasi minna? Uusmaterialistlik feministlik teooria juhib meid märkama, et kujuneme pidevas vastastikuses mõjus (ingl becoming with) koos kõige elavaga ja see teadmine nõuab, et mõistaksime, et oleme kõik maailma ees haavatavad. Tundub, et praeguse pandeemia ajal on see meile kõigile eriti teravalt kohale jõudnud, ehkki ka siinkohal tuleb osutada, et osa meist on selles olukorras haavatavamad kui teised. Meie ülesandeks on leida ühine viis, kuidas sellele kõige eetilisemalt vastata.

Ehkki esmane impulss oleks selle jama eest lihtsalt põgeneda ja proovida ette kujutada puhast desinfitseeritud ja läikima nühitud tulevikku, soovitab Haraway just nimelt kimbatuse juurde püsima jääda. Kimbatuse juurde jäämine aga nõuab, et õpiksime inimestena tõeliselt kohal olema, mitte kui kaduva maailma keskpunkt kohutava või siis vastupidi eedenlikult puhta mineviku ja apokalüptilise või siis pääsemist lubava tuleviku vahel, vaid kui surelikud olendid, kes on eri moel seotud paljude kohtade, ajastute, mateeriate ja tähenduste lõputute konfiguratsioonidega (Haraway 2016, 1).

Tulles tagasi Jahnne Pasco-White’i meditatsioonide juurde emaduse ja „segadikukaaslaste“ teemadel, peaksime olema vähemalt sama entusiastlikud, nagu me oleme laste sünnitamisel, kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel, nii inimeste kui mitteinimestest teistega suhestudes, luues suhteid, mis põhinevad külalislahkusel, vastastikusel sõltuvusel ja kamraadlusel. Maailmas pole ühtki teist liiki, mille ellujäämiseks ja õitsenguks on vaja inimese eksisteerimist, kuid iga teine eluvorm – olgu siis elemendipõhine, taimne, mineraalne, bakteriaalne või mõni muu vorm – eksisteerib pidevas meie kui inimolendite eest hoolitsemise ja meid elus hoidmise tsüklis (Jenkinson 2015).

Ökoloogiline mõtlemine on küll tänapäevaselt pakiline, kuid selle juured on sügaval minevikus ja nagu aasta 2020 on meile näidanud, oleme jõudnud ajahetke, kus tunneme liigina iga päev, kuidas hoolitsus, mida saame mitteinimesest teistelt ja mida oleme võtnud iseenesestmõistetavalt, on end inimtegevuse tulemusena ammendamas ja ka üha enam lihtsalt meile vastu töötamas.

Artikkel ilmus algsel kujul Feministeeriumi feministlike utoopiate artiklisarjas.

Viited

Abdulrahim, Nadiah. 2019. Jahnne Pasco-White. Preview. 27 February. Available online.

Biss, Eula. 2014. On Immunity: An Inoculation. Minneapolis: Graywolf Press.

Collins, Patricia Hill. 2005. Black Women and Motherhood. In Sarah Hardy and Caroline Wiedmer (eds) Motherhood and Space: Configurations of the Maternal Through Politics, Home, and the Body. New York and Houndmills: Palgrave Macmillan, 149-160.

Cusk, Rachel. 2002. A Life’s Work: On Becoming a Mother. London: Picador. Kindle Edition.

Firestone, Shulamith. 2003 [1970]. The Dialectic of Sex: The Case for Feminist Revolution. New York: Farrar, Straus and Giroux.

Hamilton, Jennifer, Mae. 2017. The Trouble with Babies. Cultural Studies Review 23(1), 185-188.

Haraway, Donna. 2008. When Species Meet. Minneapolis and London: University of Minnesota Press.

Haraway, Donna. 2016. Staying with the Trouble: Making King in the Chthulucene. Durham and London: Duke University Press.

Jenkinson, Stephen. 2015. “Orphan Wisdom: Stephen Jenkinson – On Grief and Climate Change.” Recorded at Simon Fraser University, Vancouver, Canada. Accessed 20 April 2020.

Johnson, Helen. 2019. Jahnne Pasco-White, messmates, catalogue essay. Available online.

Manguso, Sarah. 2019. “Writing Postpartum: A Conversation between Kate Zambreno and Sarah Manguso.” The Paris Review, April 24. Available online.

O’Neill-Butler, Lauren. 2016. Interviews: Donna J. Haraway. Artforum, September 6, 2016. Available online.

Pasco-White, Jahnne. 2019. messmates, artist statement. Available online.

Rich, Adrienne. 1986. Of Woman Born: Motherhood as Experience and Institution. New York and London: WW Norton and Company.

Shotwell, Alexis. 2016. Against Purity: Living Ethically in Compromised Times. Minneapolis: University of Minnesota Press.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta