Nii paksus metsas kolasin ma elus esimest korda. See mets algas ja ei tahtnud kuidagi omadega lõppeda. Kogu aeg oli mul tunne, et olengi paksu metsa sees.
- Marek Vahula lood
- 13. märts 2025
Jahikantslist leidsin endale öömaja. Hommikul oli elu esimene hirv see, kes lähedalt mööda jooksis.
Paksu metsa tänu oligi hirveema, kes ise mind üldse ju ei hoomanud. Ja paksu metsa sees olin ka iseendale tänulik, et ma üldse siin olen. Need metsad, mis Ida-Poolamaale jäävad, olid igasuguseid hirvemärke täis.
Ja mida mina aina kogusin ja kogusin neid, kuni üks ise endast lõpuks märku andis. Suur loom oli suur üllatus ja üllatuse võtsingi sealt suurest metsast kaasa. Hiljem kogusin veel hirvemärke, kuid need ei jäänud nii hinge pidama kui
kuhugi tõttav hirveemand.
Kui metsased kolm päeva ümber said, olin jälle tavaline poolamaine rändur, kel hinges peidus elu esimene hirv. Ehk just see üllatus, mida sinna üldse otsima läksingi.
Bialowieža, 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
