Vajadused on justkui eluenergia, mis meis kõigis voolab. Ehkki vajadused tulenevad meist endist ja ei sõltu väliskeskkonnast, on meie ümbrus aga just see paik, mis pakub meile võimalusi oma eripalgeliste vajaduste rahuldamiseks ja millega suhestudes tunneme end kas mõnusalt ja turvaliselt või õnnetult ja frustreerituna, vastavalt sellele, kas oleme leidnud sobivaid viise oma vajaduste rahuldamiseks või mitte.

Kui me oma vajadusi täpselt ei tea ega väärtusta, varitseb oht, et satume soovide sasipuntrasse. Tasub meeles pidada, et nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka võimalusi oma vajadusi erineval moel rahuldada. Ummikseis tekib enamasti siis, kui usume vaid ühe ja ainsa võimaluse olemasolusse või ei suuda näha seost oma vajaduse ja konkreetse ning teostatava soovi vahel. Mida enam keskendume oma vajadustele, seda avaramaks muutub meie arusaam sellest, kuidas on võimalik neid vajadusi rahuldada. Kui meil aga aimugi pole sellest, mida me tegelikult vajame, võime süüa ära kilode kaupa šokolaadi, mõistmata, et tegelikult vajame hoopis inimlikku soojust ja lähedust, või ostame endale kalleid riideid ja aksessuaare, sest soovime rahuldada vajadust kuulumise, tunnustuse ja aktsepteerimise järele.

Oma vajaduste mõistmisega kaasneb vastutuse teadvustamine, sest kõik valikud, mida teeme, toovad kaasa tagajärgi nii meie endi kui meid ümbritseva keskkonna ja elusolendite jaoks. Nii kaua, kui viibime õndsas teadmatuse seisundis ja usume, et keegi teine kusagil väljaspool meid teab paremini, kes me oleme ja mida vajame, anname vabatahtlikuna käest võimaluse juhtida oma elu ja ühes sellega vastutuse oma valikute, tegude ja tegematajätmiste eest. Vastutus tundub esialgu hirmutav, ent mida julgemalt me vastutusele otsa vaatame ja selgemalt oma valikuid enesele teadvustame, seda suuremaks muutub vabadus meie hinges ja seda avaramana näeme võimalusi enda ümber.