Sügisene forellijaht oli õhtupimedusse jõudmas. Saamata kala innustas mind veel korra kaldapealsel peatuma ja õnge vette laskma.
- Marek Vahula lood
- 11. aprill 2020
Ussike, mis silmaga näha, vonkles külmas vees. Forell oligi kohal, haaras suutäiie, siis raputas pead nagu tahtes konksust suus lahti saada. Ma tõmbasin ja ta oligi mul käes, siputas pisut kaldarohus ja siis seljakotis.
Sügisene saak oli käes ja sügis isegi järsku käes.
Silmaga nähtud saagiahne forell oli mu ainuke selle sügise kala. Ja ainuke sügis oli ka ümberringi, kus ma viimast forellijahti pidasin.
Viimane kodujõe forell siputas mõnda aega seljakotis ja siis vakatas. Algas üks sügis, mis kodujõe kallastel ka vimaseks jäi. Õnnelik kalamees tõmbas otsad kokku ja lahkus linna elama. Viimane forell sai söödud ja vaatepilt ahnest kalast oligi viimane sealne sügismälestus.
Neeruti, sügiskuu 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
