Tähekombinatsioon GMO (genetically modified organism) on lühend sõnadest geenmuundatud organism või geneetiliselt muundatud organism. GMO on elusolend, kelle pärilikkuse ainet (DNA-d) on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud.

Geneetilise muundamise käigus paigutatakse üks või mitu geeni ühest organismist teise, kusjuures geene on võimalik üle kanda omavahel mittesuguluses olevate organismide vahel – näiteks võivad geneetiliselt muundatud põllukultuurid (GM-kultuurid) sisaldada geene, mis on pärit viirustelt, bakteritelt, loomadelt või teistelt taimedelt.

Kuidas GMO meieni jõudis?

GMO „alguspunktiks“ võib pidada 1944. aastat, kui Oswald Avery, Colin MacLeod ja Maclyn McCarthy tõestasid desoksüribonukleiinhappe (DNA) osa päriliku informatsiooni kandjana. 1953. aastal avastasid James Watson ja Francis Crick DNA molekulaarstruktuuri ning geneetilise informatsiooni kopeerimise ja edastamise põhimõtte.

1970ndatel töötasid teadlased mikroorganismidega ja suutsid muuta organismide geene. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal, esimesed GM taimed loodi aga Belgias ja Missouris 1983. aastal.

Teadusringkonnad muutusid järjest murelikumaks geenitehnoloogiast tulenevate võimalike riskide suhtes. 1975. aastal toimunud Asilomari konverentsil arutati esmakordselt selle üle, kui õige ja ohutu on GMO tegemine.

Üks peamisi soovitusi oli, et valitsus ei tohi mööda vaadata rekombinantse DNA uuringutest seni, kuni tehnoloogia on ohutuks tunnistatud. Esimene firma, mis kasutas rekombinantse DNA tehnoloogiat oli Herbert Boyeri poolt loodud Genetech. 1978. aastal andis ettevõte teada kolibakteri liigist, mis tootis insuliini.

1980. aastal leidsid OECD liikmesmaad, et biotehnoloogia ja geneetiline muundamine pakuvad võimalusi inimkonna majandusele. Esimene aruanne selle kasust tuli 1982. aastal. Tehnoloogia arenedes tuleb muidugi kehtestada ohutusrežiim. Kogu maailmas toetuvad kõik valitsused samadele põhimõtetele. Ka ELis ja USAs on põhimõtted ühesugused, sest need on 1980ndatel koostöös valminud. Reeglid pandi paika peamiselt riigi finantseeritud institutsioonides, kellele lisandusid mõned taimeteadusega tegelevad erafirmad.

1993. aastal tuli turule esimene massitarbimisele suunatud muundkultuur: Flavr Savr tomat, mis ei läinud enam kergesti mädanema. Järgnesid põllukultuurid: sojauba, raps, mais, puuvill, praegu tegeldakse riisiga. Nende taimede nimekiri, mis pole veel turule jõudnud, on pikk.

1996. aasta tutvustati meile lammast nimega Dolly. Wilmuti ja teiste Edinburghi Ülikooli teadlaste loodud Dolly oli esimene imetaja, keda klooniti täiskasvanud looma keharaku tuuma baasil.

GMO-de loomine on kallis protsess, mis on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. GM kultuuride loomisel on esirinnas olnud sellised rahvusvahelised suurfirmad, nagu Monsanto, Syngenta, Bayer, Pioneer Hi-Bred, DuPont, BASF ja Dow.

GMO ja seadusandlus

GMOdega seotud õigusküsimused puudutavad hetkel eelkõige lubade andmist GMOde kasutamiseks ja kasvatamiseks (sh avalikkuse võimalusi lubade väljaandmist mõjutada) ning seda, kuidas on reguleeritud GMOde käitlemine pärast seda, kui neid loa alusel juba kasutatakse või kasvatatakse (GMO-toodete märgistamine, vastutus võimaliku kahju eest jne).

Õigusküsimustes on suur roll Euroopa Liidu (EL) seadusandlusel, kuna Eesti peab EL liikmena aktsepteerima kõiki EL-s välja antud GMOde kasutamise ja kasvatamise lube ja lähtuma ka oma seadusandluse kehtestamisel EL õigusaktidest.

Eesti seadusandluses on hetkel GMOdega seonduvalt kõige olulisemaks õigusaktiks 2004. aasta 1. mail jõustunud geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus (GMOVS). 

GMOVS reguleerib geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise ja turustamislubade andmist, kui vastav taotlus esitatakse Eesti ametivõimudele. On oluline teada, et taotluse EL-s GMO turustamiseks võib esitada ükskõik millise EL liikmesriigi vastavale ametiasutusele ning väljaantav turustamisluba kehtib koheselt kogu EL territooriumil. Seetõttu ei kohaldu GMOVS mitte kõigi Eestis kehtivate GMO turustamislubade taotlemisele ja väljaandmisele.

Kasvatamisreegleid sätestab iga liikmesriik eraldi ja nad on paigas väga vähestes riikides, Eestis on need puudu. Kasvatamise reeglite eesmärgiks on enamasti luua tingimused mitme erineva tootmistüübi "kooseksisteerimiseks" - st. et saaks kasvatada nii geneetiliselt muundatud taimi kui tava- ja mahepõllumajanduslikke taimi nii, et tava- ja mahetaimed ei saastuks, samuti on osad liikmesriigid püüdnud töötada välja reegleid juhuks, kui saastumine siiski toimub (kes vastutab jne).

Märgistamise põhinõudeks on kohustus märgistada GM-tootena kõik tooted, mis sisaldavad või on toodetud EL-s heaks kiidetud GMO(de)st, välja arvatud juhul, kui toode sisaldab GMO-sid alla 0,9% ning GMOde esinemine tootes on juhuslik või tehniliselt vältimatu.

EL määruse ja Eesti geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse kohaselt peab GMO(de)st valmistatud toode kandma silti kirjaga „Toode sisaldab geneetiliselt muundatud organismi“ või „Toode koosneb geneetiliselt muundatud organismidest“.

Geneetiliselt muundatud kultuurid

Levinumad GM kultuurid on tänapäeval soja (53%), mais (30%), puuvill (12%) ning raps (5%). Nende kõrval on väga vähesel määral ka teisi põllumajanduses kasutatavaid GM taimi, nagu näiteks tomat, kartul, suhkrupeet, tubakas, kabatšokk, lutsern, melon ja papaia.

Samuti tehakse mitmeid põldkatseid nii toidu- kui farmataimedega. Farmataimed ja tööstustaimed on inimeste ja loomade ravimeid, vaktsiine ja antikehi tootma loodud ning erinevaid ensüüme, õlisid, plastmasse ja uurimistööks vajalikke keemilisi ühendeid sünteesivad GM taimed.

Taime biotehnoloogia alal toimub uurimistöö põhiliselt kolmes suunas:

  • toidu kvaliteet;

  • viiruste- ja putukatevastane resistentsus;

  • herbitsiidide tolerantsus.

Need uurimissuunad moodustavad peaaegu 80% kogu uuringute mahust. Ülejäänud 20% käsitlevad järgmisi teemasid: puuvill, metsandus, iluaiandus, taimede stressitaluvus, taimede kasutamine bioreaktorina ja teised uuringud mittetoidutaimedega.

Kus kasvatatakse GM taimi?

Rahvusvaheline GMOde kasutuselevõttu edendava agentuuri International Service for the Acquisition of Agri-biotech Applications (ISAAA) andmetel on GM kultuure 2009. aasta seisuga külvatud 134 miljonile hektarile, millest umbes 50% kasvatatakse USA-s.

USA kõrval on suuremateks GMO-de kasvatajateks Brasiilia, Argentiina India, Kanada, Hiina ja Paraguay. ISAAA andmetel on maailmas 25 riiki, kus kasvatatakse GMO-sid. Euroopa viies riigis kasvatatakse maisi, suurimad põllud laiuvad Hispaanias.

 

GMO pooldajad ja vastased

GMOl on nii tuliseid pooldajaid kui vastaseid. Teaduslikke argumente esitavad mõlemad pooled ja nii kanduvad paljud diskussioonid lõpuks eetika valdkonda.

Järgnevalt toome välja peamised GMOde poolt- ja vastuargumendid, ilma teise poole seisukohata.

GMO POOLT

Parem toit biotehnoloogia abiga

Biotehnoloogiliste meetoditega saab parandada toidu kvaliteeti, näiteks pikendada viljade säilivusaega. Tegeletakse puu- ja juurviljade tahke osise suurendamisega (ketšupitomat) ja uuritakse õlitaimi eri rasvhapete omavahelise vahekorra muutmiseks. Siia alla kuulub ka taimsete saaduste maitseomaduste muutmine. Toitu on võimalik muuta senisest täisväärtuslikumaks näiteks vajalike vitamiinide biosünteesi, mikroelementide akumulatsiooni jms abil.

Teostatavad uuringud on kallid ja jäävad seetõttu eelkõige suurte ja rikaste firmade pärusmaaks. Kuid on ka võimalus, et firmad, keda huvitavad mingid toiduained, paigutavad oma raha ise biotehnoloogiasse.

Tuntud näide on McDonalds ja spetsiaalne kartulisort friikartulite ja kartulikrõpsude tootmiseks. Selles transgeenses kartulis on suurendatud tärklise sisaldust 30-60%. Et seal on vähem vett, siis tuleb friteerimisel vähem niiskust välja aurutada, mistõttu kartul ei ima enesesse niipalju õli ja ka energiakulu on väiksem. Tulemuseks on tervislikum friikartul, kui friikartulit üldse saab tervislikuks toiduks nimetada.

GMOd seljatavad Kolmanda Maailma näljahäda

Kolmanda Maailma näljahäda vastu võitlemine on üks peamisi GMO pooldajate argumente. GMOs nähakse ainsat võimalust, kuidas Kolmandale Maailmale pakkuda piisavalt kiiresti uusi sorte, mis oleksid paremini kui senised võimelised taluma sealseid patogeene ning kliimast tingitud stressi. Usutakse, et GMO-kultuurid võiksid vähemalt teoreetiliselt olla leevenduseks näljahädadele seal samas Kolmandas Maailmas kasvatatutena.

Geenitehnoloogiline põllumajandus on kõige mahedam

Putukatõrjet pole vaja enam teha ja nii on toit, mida me sööme ja keskkond selle võrra puhtamad. Loodust reostaval intensiivpõllumajandusel on kriips peal, sest GMOd võimaldavad põllumajandusel olla intensiivne ka loodust reostamata, usuvad paljud GMO pooldajad.

Geenitehnoloogia ja dotatsioonid

Eesti põllumajandus vajab suuri dotatsioone, kuna meie kliimavöötmes ei ole võimalik ilma selleta Euroopas konkurentsivõimelist põllumajandustoodangut saada. Geenitehnoloogia võimaldab muuta põllumajandust efektiivsemaks, st vähendab vajadust doteerida seda majandusharu. Dotatsioone vajatakse ka seetõttu, et kogu põllumajandus on väga tihedalt seotud ja sõltuvuses ühest tootmisharust – toiduainetööstusest. Geenitehnoloogia võimaldab põllumehel toota toorainet ka näiteks farmaatsia- või keemiatööstusele, vähendades ning lõpuks loodetavasti kaotades vajaduse dotatsioonide järele.

Põllumajanduse areng ja geenitehnoloogia on tihedalt seotud

Geenitehnoloogiline põllumajandus on osa kõrgtehnoloogilisest tootmisest, kus raha ei teenita mitte niivõrd suurema koguse valatud higi ja täiendavalt ülesküntud põldude arvel, vaid teadmiste rakendamiste arvel. Teadmistepõhine põllumajandus ei ole mõeldav ilma geenitehnoloogiata (nii nagu ei ole see mõeldav ka teises suures bioloogiateaduse rakendusharus – meditsiinis).

Fütoremediatsioon ehk saasteainete eemaldamine keskkonnast või nende kahjutustamine taimede abil

Eesti tõsine probleem on teatud piirkondade suur reostatus raskemetallide, kütusejääkide, radioaktiivsete isotoopide ja muu sarnasega. Geneetiliste muundatud taimede abil teostatav fütoremediatsioon on üks perspektiivsemaid viise, kuidas keskkonnasõbralikul viisil probleem tulevikus lahendada.

 

GMO VASTU

GMO mahedus on vaid näiline

Biotehnoloogia on põllumajandust intensiivistanud. Välja on töötatud kultuuride liine, millest kolmveerandi moodustavad umbrohutõrjevahenditele (glüfosaatidele ja glüfosinolaatidele) ning putukatele resistentsed liinid. See viib tootmise lihtsustatud skeemidele, kus intensiivsel monokultuursel tootjal on hõlbus kasutada tõrjevahendeid.

Mulla degradeerumise oht on kasvanud, umbrohutõrje hävitav surve mulla mikrofloorale, kasulikele putukatele tõusnud. Kahjuriresistentsete kultuuride mõjul on kujunenud välja neile vastupidavad kahjurite rassid (nt kahjuriresistentse puuvilla massrüüstamine mähkuri poolt 2002. aastal India mitmes osariigis).

Tugevdatud umbrohutõrje soodustab tõrjevahenditele resistentsete umbrohtude väljakujunemist.

Bioloogilise mitmekesisuse hävinemine

GMOde kasvatamisega hävitatakse bioloogilist mitmekesisust - GMO-põllud on nii geneetilise kui ka liigilise mitmekesisuse seisukohalt maailma kõige vaesemad agroökosüsteemid.

Geneetiline saastumine

GMOdega on võimalik luua tohutu hulk uusi kombinatsioone, millega loodus kunagi varem pole kokku puutunud. Nende talitlemise tagajärgi ökosüsteemis pole praeguse teadmiste taseme juures võimalik prognoosida.

Viimase Suurbritannias uurimuse kohaselt toimub GMO-kultuuridelt geenisiire 30km kaugusele. Tolmeldajad putukad ei tee vahet GMO ja tavakultuuri vahel. Siire toimub ka mullaorganismidele. Mehhikos, kus GMOd pole lubatud, avastati 2001. aastal, et 95 protsenti maisist on GMOga saastatud. Põhjuseks peetakse asjaolu, et naaberriik USA kasvatab GMO-maisi.

Geenmuundatud taimed ja loomad on ohtlikud loodusele

GMO-kultuurid ise või nende lähisugulased (neilt saadud geneetilise materjali tõttu) muutuvad raskesti käsitletavateks objektideks. Nt Põhja-Ameerikas on herbitsiiditolerantne raps muutunud umbrohuks järgnevatele kultuuridele, sest varisenud seemnest tärkavad järgmise kultuuri sees uued taimed, mille tõrjumiseks on vajalik kasutada veelgi ohtlikumaid ühendeid. Kanadas kasutatakse Atrazini, mis Euroopas ülima keskkonnaohtlikkuse tõttu keelatud. Päevalille lähisugulastest umbrohud on oma suurema viljakuse ning ohtra seemnesaagi tõttu muutunud ohtlikeks umbrohtudeks mitmes USA osariigis.

Geenmuundatud taimede-loomade kasvatamine ja kasutamine on ohtlik inimese tervisele

GMO-toidu ohutust ei ole piisavalt kontrollitud. GMO-toidul närilistes on leitud rakkude kontrollimatut vohamist ja peensoole kahjustusi. Rotid, lehmad ja sead on valikul eelistanud tavasööta GMOle. Sigade tervis ja viljakus on osutunud paremaks tavatoidul. Kindlaks on tehtud mesilase seedetraktis GMO-toidust geenisiire soolebakteritesse. Kuidas see mõjutab organismi talitlust? Kas sama on võimalik ka teistel organismidel?

Põllumajandustööstuse monopoliseerimine

Monopoli võim on ohtlik, seda eriti olukorras, kus sama firma toodab nii taimekaitsemürke kui GMOsid. Tootja on sellisel juhul huvitatud võimalikult mürgikindlatest GMOdest.

Suurimaks monopoolses seisus olevaks ettevõtteks on rahvusvaheline spetsialiseerunud agrokeemialebiotehnoloogiaettevõte Monsanto Company. Monsanto on samaaegselt maailma suurim glüfosaadi (mida ta turustab herbitsiidi Roundup nime all) kui ka geneetiliselt muundatud seemnete tootja.

Agressiivse lobitöö tegijana ning keskkonnale ohtlike kemikaalide, veise kasvuhormooni ja geneetiliselt muundatud seemnete tootjana on Monsanto pälvinud keskkonnaaktivistide ja -organisatsioonide kõrgendatud tähelepanu. Ettevõttele on antud halvustav hüüdnimi „Mutanto“.

Suurettevõtete monopoolset seisundit süvendavad veelgi patenteeritud GMO-kultuurid, mille seemet ise paljundada ei saa. Kalli seemnega kaasneb ka tehnoloogiakomplekt, mille järgimine on kohustuslik.

Probleemid tootmisega

GMOde lülitamine tootmisse komplitseerib tootjate tegevust. Euroopa liidus nõutakse GMOde ja nendest toodetud produktide märgistamist, kui nende sisaldus seemnetes ületab 0,1 protsenti ja produktis 0,9 protsenti.

GMOsid kasutava tootja naabrid on saasteohus. Mahe- ehk ökotootja tegevus lõpeb aga hoopiski, sest seal pole GMOd lubatud. Tuleb käivitada kallis laborianalüüside süsteem, kus tootja saab tõestada oma toodete GMO-taset.

Parim viis komplikatsioonidest loobumiseks on GMO-vabade piirkondade (vabariigi) moodustamine.

Kasutatud kirjandus:

GMO-vaba Eesti „GMO: poolt ja vastu“ http://www.eko.org.ee/gmo/index.php?option=com_content&task=view&id=401&Itemid=55

A. Kurg „Kääride ja tangidega DNA kallal“ Loodusajakiri.ee http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9609/dna.html

E. Truve, M. Koppel, L. Eek ja T. Levandi „Kuidas hinnata GMOde mõju inimestele ja loodusele?“http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-4067/Mis-on-GMO-

ISAAA http://www.isaaa.org/resources/publications/briefs/41/pptslides/Brief41Slides.swf