Tihti olen mõelnud, kuidas olen sattunud elama siia väikesesse Eestisse, kuigi maailmas on nii palju riike. Miks ma ei sündinud näiteks Indias, Hispaanias või hoopis Ameerikas?

Aga miks mul ongi vaja minna kuhugi suurde riiki, kui olen sündinud nii mõnusal maal nagu Eesti. Kõige tugevamini hoiab mind selle maa küljes siinne imeline ja mitmekülgne loodus.

Tahaksin, et mõisted "kodu" ja "kodumaa" oleksid inimesele samatähenduslikud. Nagu ei visata prahti oma koduõuele, ei viida seda ka metsa alla, sest kõik Eestimaa metsad, jõed ja järved on minu kodu. Minu õnn on see, et olen üles kasvanud vabas Eestis ja tunnetan kogu Eestimaad MINU koduna. Seepärast ei tule mul pähegi loodust risustada, prahti maha loopida või veel hullem – midagi varastada. 

Vanavanemate juures Võrumaal Urvastes tunnen, et siin on minu õige koht. Milline loodus! Millised vaated! Kui armsad ja lahked inimesed! Samas näen, kui raske on neil seal eluga toime tulla. Poodi pole kümnete kilomeetrite raadiuses, busse ei käi üldse ja tööl käia pole inimestel kusagil. Süüakse seda, mis kasvab oma aias või laudas. Mul oli nii kahju oma heast sõbrast Mariist, kelle eluunistus oli saada korvpalluriks. Tema treener ütles, et ta on korvpalluriks loodud. Ta elas sealsamas Urvastes, aga trennis käis Võrus. Oli ainult üks buss, millega ta sai trenni minna. Kuid siis võeti see buss liinilt ära ning tal polnud võimalik enam trennis käia ja ta eluunistus purunes. Praegu õpib Marii juba Itaalias ja karta on, et Urvastesse, kus puuduvad võimalused sportimiseks ja muuks enesearenduseks, ta enam tagasi ei tule.

Minagi püüan oma vanematele auku pähe rääkida, et läheksime Urvastesse elama. Nemad vastavad: siis sa ei saaks ju käia muusikakoolis, õppida prantsuse keelt ja vanematel poleks tööd … Tegelikult on neil ju õigus! Ma ei saa oma huvialadest loobuda. Maalastel aga on jällegi see õnn, et nad elavad nii heas keskkonnas, kus inimesed on lahked, autod ei saasta õhku, metsloomi näed koduaknast, sööd kodu leiba …

Mina unistaksin kas või sellestki, et Eestimaa külades taastuks maaelu kui eluviis. Inimesed peaksid loomi, kasvataksid vilja … Minu vanaisagi pidas paari lehma, kuid enam ta seda teha ei saa, sest piimaauto ei tule paari lehma pärast sinu juurde, meiereisid on üha vähemaks jäänud ja lähikonnas pole piima kuhugi viia. Väga tore oleks, kui igas külas oleks meierei, kus valmistataks juustu ja kohupiima, mis seejärel müüki viidaks. Inimesed elaksid siis palju tervislikumalt ning keegi ei saaks öelda, et see ei ole hea toit – sest enda tehtud toit on kõige parem.

Väga tore oleks, kui meierei kõrval oleks ka väike pagaritööstus. Olen tihti mõelnud, miks pean ma igal pool sööma seda ühte ja sama saia või leiba. Vahva oleks, kui saaksin Urvastes süüa Urvaste leiba ja Hiiumaal Hiiumaa saia.

Mulle meeldivad populaarse laulu sõnad: “Oo, Eestimaa, kuni su küla elab, elad sina ka …” Arvan, et riik, kus inimväärset elu elavad ainult pealinnainimesed, ei saa pidada end õnnelikuks maaks. Aga mina unistan ja tahan, et KOGU Eesti oleks õnnelik maa. Maa, kus ükski elanik ei peaks millestki puudust tundma seetõttu, et on sattunud “vales” kohas elama. Maa, kus igal lapsel on võrdne võimalus kasvada haritud, ausaks ja oma kodumaad armastavaks inimeseks.

Lugu raamatust "Meie inimesed" (Pilgrim 2008, koostanud Tanel Veenre)

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta