Suurt ja ilusat öökulli tahtsin süles hoida. Seesamune, ei teagi täpselt kustkohast pärit suur soov vajas täitmist. Selle parim täitja olin mina ise. Võtsin suure tüki vajalikku võrku ja veel ühteteist ning olingi
kakupüüdmiseks valmis.

Heinamaanurgas tagusin maasse viis vaia ja lõimisin võrgu nende peale ja selle alla sai söödaks pandud puurike elusa hiirekesega. Töö kiitis tegijat ja mina iseennast samuti ning õhtu kutsus
mind enda juurde tagasi.

Järgmisel hommikul olin tagasi ja helehalli sulerüüga suur öökull oligi võrgus kinni. Kakk sai lahti võrgust harutatud ja rõngas jalga pandud ning ta nautis peagi uuesti oma vabadust.

Kakupüüdja oli nüüdsest ühe kakuloo võrra õnnelikum kui varem. Ja suure linna nimega küla heinamaa oli nüüdsest ühe kakuloo võrra rikkam. Poisikeste asi on ikka võimalikult palju õnnelik olla.

Minu kakuõnn tuli majja peale leidlikku askeldamist ja suvi oligi ühe poisikese võrra rikkamaks saanud. See, kes maast-madalast lugude ahnepäitsuks oli sündinud ühe metsavahi kõrval ja kes nüüd
ise ühe loo peategelaseks sai. Seda tema enda soovil ja kauni öökulli kaasabil.

Pariisi, lõikuskuu, 1989.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta