Euroopa Komisjon valis tänavu veebruari alguses välja 23 paremat looduskaitseprojekti, mille hulka jõudsid kaks Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti osalusega projekti.

Tunnustuse pälvisid rahvusvaheline LIFE-Nature projekt “Harivesiliku kaitse korraldamine”, mida juhtis Keskkonnaministeerium ja "Must-toonekure ja konnakotkaste kaitse korraldamine Eestis", mida juhtis Ornitoloogiaühing.

Vaata lisaks
Kaks Eesti projekti valiti parimate LIFE Nature projektide hulka

Välja valitud 23 projekti seast selgitatakse maikuus omakorda viis parimat, mis tehakse teatavaks Brüsselis toimuval LIFE Nature konverentsil.

Harivesiliku projekt

Harivesilik on paljudes Läänemere-äärsetes riikides haruldane ja ohustatud kahepaikne. Selle liigi kaitseks käivitasidki Eesti, Soome ja Taani kahepaiksete uurijad 2004. aasta juunis rahvusvahelise projekti. Eestist olid projekti vedajad Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunik Voldemar Rannap ja liigikaitse spetsialist Riinu Rannap.

“Harivesilikud näevad välja kui pisikesed iidsed draakonid, kes paljunevad ja elavad  väikeveekogudes,” ütles projektijuht Voldemar Rannap. “Paraku hakkas nappima neile sobivaid veekogusid, kus nad saaksid iga-aastast pulmamängu pidada ja liiki ähvardas väljasuremine.”

Projekti käigus rajatigi nii harivesilikele kui ka mudakonnadele väikeveekogusid, et päästa neid väljasuremisohust. Kagu- ja Lõuna-Eestisse rajati tänu projektile 240 väikeveekogu, millest pooltesse asus harivesilik juba aasta-paari pärast elama. “Väga tore oli see, et meie ettevõtmised meeldisid maaomanikele, sest nad said korrastatud tiigi ja teadmise, et nad on osalised looduse liigirikkuse säilimises,” märkis Rannap. “Võime kergemalt hingata, sest harivesilike tulevik on nüüd Eestis, Taanis ja Soomes kindlam. Lisaks harivesilikule parandasime ka teise haruldase kahepaikseliigi – mudakonna – elutingimusi”

Suuremateks projektialadeks Eestist olid Haanja ja Otepää looduspargid. Projekti juhtis Keskkonnaministeerium, partnerid olid Keskkonnaamet (tollane Riiklik Looduskaitsekeskus), Haanja ja Rõuge vallad, Põhja-Karjala Regionaalne Keskkonnakeskus Soomest ning Århusi Keskkonnakeskus Taanist. Kaasatud olid ka Võrumaa ja Põlvamaa Keskkonnateenistus ning Taanis kahepaiksete kaitsega tegelev erafirma Amphi Consult. Lisaks tehti koostööd Läti ja Leedu kahepaiksete ekspertidega.

Harivesiliku projekt kestis 4,5 aastat ja selle maksumus oli 11,5 miljonit Eesti krooni. Poole summast rahastas Euroopa Liidu LIFE programm, teine pool oli osalejate omapanus, toetas ka Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kes on harivesilik?

Harivesilik (Triturus cristatus) on üle 14 cm pikkune, kärnkonnale sarnaselt krobelise nahaga musta või tumehalli värvi sabakonnaliste (Caudata) hulka kuuluv kahepaikne. Kõhupool on harivesilikul erkkollane või -oranž, mustade laikudega. Eestikeelse nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis areneb isaslooma seljale sigimisajal aprillis.

Liigi ladinakeelne perekonnanimi Triturus tuleneb sõnadest “Triton” ja “ura”. “Triton” on inimese ülakeha ja kalalaadse alakehaga Kreeka jumal. “Ura” pärineb samuti kreeka keelest ja tähendab saba. Liiginimi cristatus tuleneb ladinakeelsest sõnast “crista”, mis tõlkes tähendab harja.

Harivesilik on veega väga tihedalt seotud kahepaikne. Ta eelistab väikseid seisuveekogusid: näiteks tiike, kopra üleujutusalasid, karjääriveekogusid. Veekogude suhtes on harivesilik üsna nõudlik – talle sobivad selgeveelised, vähemalt osaliselt päikesele avatud, madala veetaimestikuga ning kaladeta väikeveekogud. Oluline on ka see, et veekogud asuksid rühmiti üksteise lähedal, nii et nendevaheline kaugus ei ületaks 500 meetrit – vahemaad, mida harivesilik tavaliselt maismaal läbida suudab.

Peale veekogude vajab harivesilik ka maismaa-elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal, kus nad päeval peituvad kivide, puurontide ja kändude alla või poevad samblasse. Välja toituma tulevad nad alles ööhämaruses.

Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud mitmesuguseid urge, kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest.

Liik on levinud peamiselt Põhja- ja Kesk-Euroopas, Alpi mäestikust põhja pool. Teda pole Iirimaal ning suuremal osal Skandinaaviast. Hoolimata suhteliselt laiast levilast on 20. sajandi II poolel harivesiliku arvukus vähenenud ning liik on muutunud haruldaseks paljudes riikides, esinedes hajusalt väikeste isoleeritud asurkondadena. Seetõttu on harivesilik Euroopa Liidus rangelt kaitstav liik, kes on kantud nii loodusdirektiivi II kui ka IV lisasse.

Vaata lisaks Harivesilik (voldik)

Mis ohustab harivesilikku?

Harivesiliku arvukuse vähenemise üks peamine põhjus kogu levila ulatuses on väikeste kudemiseks sobivate veekogude nappus. Veekogude hävimise põhjused on riigiti erinevad.

Soomes paiknevad harivesiliku kudemisveekogud peamiselt metsades. Seetõttu ohustab neid eelkõige intensiivne metsamajandus – väikeveekogud hävivad peamiselt metsade raiumise tagajärjel.

Taanis asuvad kudemisveekogud sageli põllumajandusmaastikel, mistõttu on seal üheks peamiseks väikeveekogusid ohustavaks teguriks intensiivne põllumajandus. Viimasega kaasneb taimekaitsemürkide ja väetiste ulatuslik kasutamine. Mõlemad mõjuvad harivesilikele mürkidena. Lisaks põhjustavad väetised väikeveekogude kiiret kinnikasvamist.

Eestis on traditsiooniliselt iga talu juures olnud mitmeid väikeveekogusid (loomade jootmiskohad, saunatiigid, linaleoaugud jms), mida teiste kahepaiksete seas on asustanud ka harivesilikud. Lisaks leidus suur hulk väikeveekogusid loodusmaastikel, niitudel ja karjamaadel. Ulatuslikud sotsiaal-majanduslikud muutused 20. sajandi teisel poolel ja eriti selle viimasel kümnendil tõid kaasa traditsioonilise väikepõllumajanduse kadumise ja talude tühjenemise. Kasutusest kõrvalejäänud väikeveekogud kasvasid võssa ja hävisid sootuks.

Olemasolevatesse väikeveekogudesse on aga inimesed hakanud asustama kalu, kes hävitavad nii harivesilike kui ka teiste kahepaiksete vastseid. Seetõttu on paljud allesjäänud tiigid harivesilikele sobimatud. Samuti on väikeveekogude seisund nii mõneski Eesti piirkonnas halvenenud hoogustuva põllumajanduse tõttu.

Projekti alguses toimus Haanja ja Otepää loodusparkides väikeveekogude inventuur, mille käigus hinnati 405 veekogu seisundit ja tehti kindlaks neis leiduvad kahepaikseliigid. Inventuuri tulemusel tõdeti, et vaid 22% veekogudest oli heas seisukorras. Enamus inventeeritud väikeveekogudest olid aga kaladega asustatud, kinni kasvanud või võsastunud.

Mida projekti käigus tehti?

Harivesilikele rajati sobivad kudemisveekogud

Eestis taastati harivesiliku ja mudakonna jaoks 31 tiigikogumikku 240 väikeveekoguga.  Veekogude ja nende ümbruse võsast puhastamiseks korraldati kolmed talgud. Paljudel juhtudel tulid appi ka maaomanikud.

Harivesilikud võtsid tiigid kiiresti omaks. Projekti lõpuks olid nad asustanud 69% taastatud ja rajatud veekogudest. Seega õnnestus projekti tulemusena projektialadel säilitada kõik väikesed isoleeritud harivesiliku asurkonnad ning luua tingimused nende arvukuse tõusuks ning levikuala laiendamiseks. Veekogude taastamisel oli positiivne mõju ka kõigile teistele piirkonna kahepaiksetele, näiteks mudakonnadele.

Soomes oli põhirõhk tiikide hooldamisel ja säilitamisel. Erinevalt Eestist ja Taanist paiknevad Soomes harivesiliku kudemisveekogud peamiselt metsas ning uute veekogude rajamine on enamasti võimatu. Soomes kaevati kaks uut kudemisveekogu. Võsast ja okaspuudest puhastati 16 veekogu ümbrus. Uued kudemisveekogud kaevati aladele, kus harivesilike arvukus oli vähenenud eelkõige veekogudes olevate kalade tõttu. Maharaiutud kuused koguti tiikide lähedusse hunnikutesse, et luua harivesilikele sobivaid varjepaiku.

Taanis kaevati projektialadele 16 uut harivesiliku kudemisveekogu, millest 15 olid harivesiliku poolt projekti lõpuks ka asustatud, mis on väga hea näitaja.

Koostati harivesiliku kaitsekava Eesti, Soome ja Taani jaoks

Eestis ja Soomes koostati liigi seisundit käsitlevad ning elujõuliste asurkondade loomiseks ja püsimiseks vajalikke meetmeid sisaldavad tegevuskavad. Taanis koostati tegevuskava harivesiliku kaitse korraldamiseks Vejle maakonna jaoks.

Täpsemalt saab projekti kohta lugeda kodulehelt: Harivesiliku kaitse korraldamine

Vaata varasemaid auhinnatud LIFE projekte:
Best LIFE-Nature Projects 2007-2008
Best Projects

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta