Palmse Kivisaarte saunalakas käisin ennast ikka taga otsimas. Vahel leidsin ja vahel ka mitte. Kord aitas üks rebane sellele kaasa. Jätsin lakaluugi lahti, et külahäältest osa saada. 

Küla tegi häält ja mina olingi üheks õhtuks jälle külasaadik. Rebane, kes lageda servas haukus, tegi haukuva rebase häält.

Et üks rebane haugub, seda kuulsin esmakordselt. Varem olin lugenud seda vaid mõnest endast targemast loomaraamatust.

Rebane haukuski mõnda aega. Targemaks ma jälle sain, sest ikka ja jälle saama peal väljas olen.

Küla on oma tarkustega ja mina omadega. Üks neist tarkustest ütleb, et kõige rohkem külatarkuseid on külaservas peidus, seal, kus küla lõppema hakkab. Ja üks suvine haukuv rebane kinnitas seda, ilma ise teadmata, et ta seda teeb. Kui rebane vaikis, otsisin küla pealt hääli lisaks ja neist ma eriti targemaks ei saanud.

Olin ikka oma mõtetega seal, kus rebane ja teised targad küla maailma loovad. Ka sõnades ja lõkke ääres, Kivisaarte õue peal. 

Muike, 2003


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks