Eestis on umbes 1500 last, kelle vanemad on loobunud nende kasvatamisest. Põhjuseid on mitmeid: olgu see siis meelemürk, mis hägustab täiskasvanu vastutustunnet; haigus, mis ei võimalda oma last hooldada või õnnetused, mis on võtnud lastelt vanemad. Ükskõik, milline see põhjus ka on, ei ole laps selles süüdi ja tema ei saa vastutada täiskasvanute tegude eest. Kui laps on ilma jäänud oma vanemate hoolitsusest, siis hingehaavad on visad paranema ja lapsed vajavad järjepidevat toetust.

Sel põhjusel kogus SEB Heategevusfond kolmandat aastat järjest enne jõule kokku enam kui tuhande vanemliku hoolitsuseta lapse individuaalsed kingisoovid ning asenduskodude peremajade vajadused, et neid heategijate toel täide viia.

Kahtlejate armee

Kui olime laste soovid internetikeskkonnas jõulupuule üles riputanud, leidsime ettevõtmist toetavate heade sõnade kõrvalt ka hulga vähem või rohkem kahtlevaid kommentaare.

Loodetavasti on alljärgnevad mõtted abiks neile, kes kahtlevad nende laste nii jõuluaegse kui ka järjepideva abistamise otstarbekuses. Siin on mõned näited kommentaariumis avaldatud arvamustest.

„Kas on vaja sellist jõulunorimist korraldada?“; “Jõuluaegne härdus ja unistuste kingid ei asenda kodu!“; „Lastekodulaps vajab enim oma kodu, aga jõutakse taas rahaküsimiseni välja!“

Õnneks on üldine heaolu asenduskodudes tagatud – lastel on katus pea kohal ja söök laual, puudus on aga isiklikust tähelepanust ja seda eesmärki meie kampaania täita sooviski. Aga kui väga me seda ei sooviks, ei saa ka jõuluvana ära võtta nende laste kurbust ning päkapikud ei saa pakkida hoolivate vanematega kodu suure kingikarbi sisse. Kuid me saame olla natukene toeks, tuues meile tuttavat jõulurõõmu ka nendele lastele, kelle koduks on sel jõulukuul laste turva- või asenduskodu ja täita mõned laste soovid.

„Kas ja mis mõtet on sel asenduskodu laste ülekuldamisel?“; „Isegi paljudel kodus kasvavatel lastel pole telefoni või Wii-mängu.“

Me ei tohiks panna asenduskodu lapsele süüks seda, et ta unistab nagu iga teine laps. Mõned soovid jõulupuul olid väga väikesed ja mõned päris suured – oli lapsi, kes igatsesid pehmet kaisulooma või kirjusid käpikuid, teised aga unistasid oma elu esimesest isiklikust mobiilist. Mobiiltelefon, millega sõpradega ühenduses olla, pole ju täna enam miski, mille soovimist võiks pidada ahnuseks ja mille kinkimist ülekuldamiseks. Suuremate soovide täitmiseks tegime üleskutse koguda kokku sõbrad, kes soovivad aidata, ja nii said ka kopsakamad kingisoovid teoks. Nii nagu olid erinevad laste soovid, on seda ka annetajate võimalused ning hea meel on tõdeda, et üheskoos saime kõigi laste unistused teoks teha.

„Kuidas aitab see neid lapsi, kui saavad omale jõuluks mingi vidina?“

Eesti on piisavalt väike selleks, et suhelda personaalselt iga abivajajaga ning kinkida annetajate abiga lapsele täpselt seda, mida ta soovib. Kõrvaltvaataja jaoks võib tegemist olla lihtsalt vidinaga, kuid mängukaru võib kingi saajale olla see, mis hellust jagab ja huulepuna või deodorant võib pakkuda keerulise saatusega lapsele enesekindlust. Suusapaar võib teha poisist meie uue tippsuusataja ja MP3-mängija võimaldada lemmikmuusikat kuulates kas või natukenegi vaid iseenese mõtetega olla.

„Las riigiisakesed teevad heategusid – neil on selleks va rahakest küllaga...“

Kuid ärge unustage, et on ka neid inimesi, kes usuvad, et lisaks riigile makstavatele maksudele ja nende abil ülalpeetavale sotsiaalsüsteemile on neil võimalus anda ka oma personaalne lisapanus. Selle tõestuseks, et neid inimesi jagub, on kas või see fakt, et jõulusoovide puul olnud laste soovid täideti vaid 7 päevaga ja SEB Heategevusfondil on aasta ringi 6500 püsiannetajat, kes annavad oma panuse vanemliku hoolitsuseta laste heaks. Mitu väikest heategu teeb kokku suure, mis omakorda innustab inimesi head tegema ja abivajajat märkama.

„Ilmselgelt saavad nende laste liiga suured unistused hoopis suureks kurvastuseks!“; „Need on ju vaid pisarakiskumise lood.“

Jõulusoovide puu polnud vaid raha annetamise võimalus. Alati on võimalus panustada ka teisti. Nii näiteks võttis meiega ühendust noormees, kes ei soovinud annetada raha, vaid oma aega ning Läänemaal asuv asenduskodu sai jõuluõhtuks jõuluvana. Üks tüdruk soovis endale kingituseks kõrvarõngaid. Seda unistust märkas üks proua, kelle hobiks on ehete valmistamine ja kes lubas tüdrukule terve komplekti ehteid meisterdada.

Keegi ei kohusta meid üheski heategevuslikus ettevõtmises kaasa lööma, tegemist on võimalusega. President Toomas Hendrik Ilves ütles lõppeval aastal Riigikogus peetud kõnes: me võime vabalt olla hoolivad ja lahked, sest seda ei keela keegi ning meil on vabadus olla suure südamega.

Minul on kolm tütart, kelle hommik algab issi musi ja emme kalliga. Väikseima hommikupuder saab söödud sülesoojuses istudes, keskmise mängud mängitud isaga võidu joostes, vanim lasteaeda saadetud ja sealt tagasi toodud ainult talle adresseeritud ilusa päeva soovidega. Ja nii iga päev, nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse.

See on see soe puudutus ja kontakt oma vanematega, millest jäävad ilma lapsed, kelle koduks on asenduskodu. Kui see kõik on puudu, milleks siis seda pehmet mõmmit ja uusi korvpallitossusidki vaja on? Ent ehk siiski võime neile lastele vähemasti kordki aastas lubada olla tavaperes kasvava lapse moodi – et kui tuleb jõuluvana, siis tema on tõesti lapse jõulusoovi kuulda võtnud.