Arborist Heiki Hanso on juba mõnda aega vedanud kampaaniat, et Saaremaad Muhumaaga ühendavasse Väikese väina tammi rajada vee liikumiseks vajalikud avad. Jaanipäeva veetis mees Väikeses väinas oleval platvormil, et juhtida tähelepanu keskkonnakriisile. Bioneer uurib, miks on Väinatammiga tegelemine oluline.

Heiki, kui kaua sina Väinatammi teemaga tegelenud oled?

Eks ta mul südamel on olnud kogu elu. Näiteks üheksakümnendate algul käisin veel merel koos Orissaare kaluritega, kes tookord kirjutasid ministritele käsitsi kirju ja tegid pöördumisi, aga need kalurid on tänaseks päevaks manalamehed. Väinatammi avade mõte oli ilma vedurita. Eks ma selleks veduriks olen nüüd hakanud.

Viimasel ajal räägitakse Väinatammist väga palju. Miks?

Väikeses väinas toimub Väinatammi tõttu ajas järjest eskaleeruv eutrofeerumine. See tähendab, et väin kasvab igal kümnendil järjest kiiremini kinni. Praegu tuleb pilliroogu juurde 20 hektarit aastas. Iga uus maismaatükikene, mis lisandub, seob endaga järjest rohkem tahkeid osakesi. Praegu vesi ei voola, settematerjalil pole kuskile minna ja see ladestub, nii nagu lahesopis tavaks.

Soojas ja madalas toitaineterikkas vohab taimestik. Merevees oleva hapniku kasutavad taimed lagunemisel ära. Muu elusloodus – kalad, sitikad ja satikad – jäävad ilma. Surnumeri, nagu saarlased seda hüüavad.

Mina ettevõtjana mõtlen, et kui ma täna jätan tööd tegemata, näiteks masina hooldamata, lasen järjest katkisemaks mineva agregaadiga edasi, siis lõppremont läheb üle mõistuse kalliks. Kui ma hooldan seda jooksvalt, on kulu kordades väiksem. Usun, et sama põhimõte peaks kehtima ka riigis. Seetõttu olengi siiralt üllatunud, et Väinatammi teemat tõrjutakse.

Mina käisin 2013. aastal üle pika aja Saaremaal. Pean tunnistama, et olin üllatunud, kui palju roogu oli vahepeal juurde kasvanud.

Eutrofeerumine toimub ruttu. Mina käin Saaremaal tihti ja ei oska seda kasvamist iga päev märgata. Aga kui võtta Maanteeameti kaart, siis saab võrrelda, kui massiliselt sellist värsket roogu peale kasvab. Mingit Väikest väina ju reaalselt nagunii ei eksisteeri. On kaks lahte, mille vahel on tamm.

Kuidas avadeta Väinatamm kalu mõjutab?

Läbi ajaloo on olnud Väike väin oluline koelmu. See on madal meri, mis läheb kiiresti soojaks, tal on mitu väikest lisajõge ja oja, kuhu särjed, säinad ja haugid ning talve poole lutsud tulid kudema.

Mina oma tulevastele lastele ei saa õpetada neid samu saarlaseks olemise traditsioone, mida isa mulle õpetas. Siis olid elule teised lähenemised, eluks teistsugune Ida-Saaremaa.

Ma mäletan, kuidas kevadel suurvete ajal kalad tulid. Ma elan Nenu kraavi juures, Väinatammi otsas. See kraav tuleb maanteetammi alt läbi, Koigi rabast alla. Kaks korda aastas oli seal näha vikatimeest: musklis turjaga, sihuke salapärane, sõnagi ei rääkinud, lapsed kartsid, jooksid eest ära. Kudejõgede ja -kraavide kaldaid hooldati. Tänapäeval seda enam ammugi ei tehta, lepad kaldal juba suure puu mõõtu.

Kudejõgede ja -kraavide kaudu tuli kala merest kevadvetest üleujutatud põldudele kudema. Tol ajal käidi malakaga haugi võtmas. Särjeajaks oli oja taandumas, kevadveed juba maas, toomingad hakkasid õitsema. Siis oli nende kärestikukohtade peal nii paksult särge, et ojasängid olid põlveni kala täis. Pärast oli kude nagu vaip, marjavaip, nagu vedrumadratsi peal kõnnid. Oivaline! Aga need võimalused on meilt kõik ära võetud, see on hooldamatuse mõju...

Võitlesime isaga, kes on Pöide vallavanem, Nenu kraavi puhtakstegemise eest. Kraav oli kinni kasvanud. Isa tahtis Pöide valla algatusena selle korda teha. Ta võttis Keskkonnaametis teema käsile, aga põrkus kohe kulukatesse bürokraatianõuetesse: vaja keskkonnamõjude eeluuringu eeluuringut jne. Nendeks raha polnud. Luba nad kraavipuhastuse töödeks ei saanudki.

Aastaid hiljem õnnestus projekt asjade ja tutvuste kokkulangemisel siiski. Nimelt võttis  töö ette Põllumajandusamet. Lepiti kokku, et see kraav tuleb puhtaks teha, mispeale tulid kopad kohale ja tehtigi mõne nädalaga asi korda.

Selle töö tulemusel, mis minu hinnangul on Ida-Saaremaa keskkonnategu 2015, olid õngemehed esimest korda üle 15–20 aasta uuesti seal truubi peal, kus Nenu oja esimest korda maantee alt läbi põikab. Seal, kus toona oli särjeajal kõik autosid ja inimesi täis, nii et polnud lihtne leida vaba õngekohta. Mul tuli kananahk peale, nii vägev tunne oli näha taas töökorda puhastatud kraavi. Palju see maksis ja kes maksis, ma ei tea. Ju ca 30–35 eurot tunnis. Keskkonna mõistes me ei saa seda ju eurodesse panna. Kala sai ojja sisse kudema ja seda tõestasid õngemehed järgmisel kevadel!

On äärmiselt vastutustundetu jätta asjad tegemata. Või siis jätta järgmistele põlvkondadele ja järgmistele ministritele. See ei ole normaalne! Riik seab kodanikule tohutult palju kohustusi, seab kitsendusi igas valdkonnas –  see on keskkonna säästmise seisukohalt äärmiselt tervitatav ja vajalik! Samas on vähemalt Väikese väina küsimuses elementaarsed tööd seni tegemata ja heaperemehelikku hoolt absoluutselt üles ei näidata! Käib vaid üks sajandipikkune venitamise taktika! 2008. aastal lubati Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavas, et tammiavad saavad valmis 2015. aastal.

----

Vaata Heiki Hanso videopostitusi Nenu kraavi parandustööde kohta.

---

See on väga oluline, kuna palju linde, näiteks luiki saab seal õhuliinis hukka. Ma olen ise mitmel korral olnud tunnistajaks ja olen filminud ka, kuidas luiged lendavad sinna sisse. Neid luigeraipeid on seal mõlemal teepoolel näha, eriti kevaditi, kui rändlindudel veri vemmeldab... Merikotkad ja varesed patrullivad seal lihtsale kõhutäiele lootes, kui rebased söönud ning midagi veel järgi on jäänud, aga see ei pea nii olema.

Elering on detailplaneeringu faasis, et kooskõlastada valdadega 110-kilovoldist merealust kaablit. Tammil, kus on Orissaare teerist, seal on elektriliinide nurgapealne tugitorn. See on võimas konstruktsioon. Arvates, et merealuse liini töösse rakendamise järel demonteeritakse õhuliinid, tegin Eleringile ettepaneku, et jätame võimalusel selle nurgatorni püsti, laseme selle projekti abiga linnuvaatlustorniks ümber disainida, sest konstruktsioon on juba olemas. Linnuvaatlus Natura alal on ju väga tugev hobi, mis kahtlemata annaks kohalikele võimaluse pakkuda külalistele erinevaid teenuseid ning saarlastena elu elada. Kõrgelt saaks ägedaid pilte, kuidas merikotkad, ränd- ja püsilinnud oma elu elavad.

Kas Väinatammi olukorra või mõju kohta on tehtud ka uuringuid?

Maanteeameti 2014. aasta andmetel liigub üle Väinatammi 1700 sõidukit päevas, 600 000 autot aastas. Talvel kütavad naastrehvid tolmu ja bituumenit üles. Talvised sulfiidid ja kõik need heitgaaside jäägid uhutakse sadevetega otse merre.

Mõlemal pool tammi on mõõdetud mürkainete ja raskemetallide sisaldust setetes. Kontsentratsioonid on väga kõrged. Ega need vanad väetised, mis nõukaaegsest põllumajandamisest alates sinna sattunud on, ka kuskile ära ei kao. Need annavad elutegevusele kõvasti hoogu juurde ja kiirendavad eutrofeerumist. Tammil puuduvad tänaseni liikluskoormuse põhjustatud reovee kogumise süsteemid.

Kusjuures Väike väin on Natura 2000 ja hoiuala ning siis pigistatakse silmad sellise reostuskolde ees kinni, sooviga raha kokku hoida.

Ma leian, et praegu on veel õige ja tagumine aeg tegutseda. Olukorras, kus keskkonnatöödeks on veel võimalik kasutada Euroopa vahendeid, nagu näiteks LIFE programm, peab ka seda tegema! Võib-olla need võimalused kukuvad varsti ära! Kas siis väheneva rahvastikuga ja maksutuluga Eesti Vabariik tuleb selliste suurte projektidega oma rahaga toime? Vaevalt küll!

Missugune on olnud riigiametnike suhtumine teemasse?

Teema ei ole olnud mugav, kuigi riigikogu keskkonnakomisjon on olnud väga toetav esimesest kohtumisest alates. Eelmise aasta oktoobris andsime neile üle peaaegu 4000 käsitsi kirjutatud allkirja, mis aitas algatuse taas päevakorrale. Meie pöördumise mõte oli tõsta Väikese väina ökoloogilise kriisiseisundi leevendamine, sel aastal alanud veemajandamise kava kuueaastases tsüklis prioriteetsete tegevuste hulka. Keskkonnaminister keeldus, viidates 2009. aastal valminud uuringute tulemustele.

---

Vaata Heiki Hanso videopostitusi enne ja pärast riigikogu keskkonnakomisjoniga kohtumist 21. septembril 2015.

Me jätkasime survet. Osalesime riigikogu keskkonnakomisjoni koosolekul, kus lepiti kokku, et keskkonnaministeerium otsib selle aasta esimeses kvartalis välja vajaliku info, millised andmed neil Väinatammi kohta olemas on, ja uurib rahastusallikaid ning võimalusi tööde ettevõtmiseks. Keskkonnaministeeriumi algatusel toimus kaks töörühma koosolekut, üks 15. jaanuaril ja teine 15. veebruaril. Need olid kahjuks sisutühjad ja kõikide asjaosaliste ajaraiskamine, mille tulemusel ei otsustatud mitte midagi.

Nüüd teisel, meie nõutud riigikogu keskkonnakomisjoni koosolekul, mis pidi olema kokkuvõttev ministeeriumi kvartali töö kohta, selgus et mingit tööd ei tehtud. Olen kindel, et ei minister ega ka tema alluvad pole tutvunud olemasolevate uuringutega. Nende suutmatus asjadega sisuliselt edasi minna päädis juba eos ignorantsusega.

Minister Marko Pomerants ütles 2016. aasta 31. mail riigikogu keskkonnakomisjonis, et teda kui Rakvere meest teema ei puuduta. Sama suhtumist väljendas ta ka oma 26. juuni ERRi uudistele antud telefoniintervjuus ja Facebooki postituses.

Ekraanitõmmis Facebooki avalikust postitusest.

Hiljem helistasid mulle murelikud rakverelased ja vabandasid. Avaldasid solidaarsust ning ütlesid, et Väikese väina teema on kahtlemata kõikide eestlaste ühine mure ja et on kahetsusväärne, et minister Pomerants on võtnud õiguse nende eest kõneleda. Mul on kurb meel, et sellised olulised küsimused lükatakse pealiskaudselt eemale, ei pakuta konstruktiivseid lahendusi, professionaalseid alternatiive ja võimalusi leevendusteks.

Kuna Väinatammil on sel aastal 120 aasta juubel, tahan ma ministeeriumi esindajad tammile külla kutsuda. Praegu me pole saanud sisuliselt dialoogi alustada, kuna näib, et pooltel puudub sama teave või on erinev teotahe. Võimalik, et ministeeriumi ametnikud on ära ehmatanud ja ei taha lisatööd juurde. Et jälle see Väinatammi probleem tõusis nagu fööniks tuhast ja nüüd peab taas tegudele asuma. Jah, peab!

Maanteeametist öeldi, et nende asi on teede korrashoid, mitte avade tegemine, kuigi just nemad ladusid 25 tagasi maha laienduse ja ummistasid tammi täielikult. Varem, kui tee oli haokubude ja kivide peal, siis vanad mehed teadsid rääkida, et osaline veevahetus sai toimuda. Maanteeamet lükkab küsimuse keskkonnaministeeriumi kanda, kuna nende meelest on see keskkonnaküsimus. Keskkonnaministeerium vaidleb vastu, et Maanteeamet ehitas tee ja palju mürkaineid satub tee tõttu merre ning keskkonnaministeerium ei tegele ei sildade projekteerimistega ega ammugi mitte ehitamistega!

Väikese väina teema on üles kerkinud pea igal kümnendil. Mul on tunne, et kui ametnikud ministeeriumis vahetuvad, siis valatakse eelmiste töötajate sahtlite sisu mustadesse prügikottidesse või lastakse paberihunti. Vähemalt sellele viitab igasugune järjepidevuse puudumine.

Loe Bioneeri artiklit Väinatammi ajaloo kohta!

Vana ajaleheartikkel aastast 1968. Pildi allikas Facebook.

Kas on uuritud, mis juhtuks, kui tammil oleksid avad sees?

Kogu see pessimism on üles ehitatud vanemate andmete peale. 2009. aastal tehti Muhu valla eestvedamisel uuring, milles prooviti leida kolme sildava stsenaariumite mõju ja kasutegurit Väikese väina seisundi paranemiseks.

Hanke võitis Mereinstituut eesotsas Georg Martiniga, kes tegi tolle aja võimalustele vastavalt selle uuringu. Uuringu kokkuvõttest võib lugeda hea tahtmise korral, et avad on väga kasulikud, kuna tagavad sildavade puhul kuni 15-protsendilise veevahetuse ja kalad ning paadiliiklus saavad hakata liikuma. Kõik positiivne jutt! Jääb küsimus, kas riigi rahalise investeeringu mõttes on see piisav tulemus? Algandmed on vanad ja kogu see uuring samuti!

Ülo Suursaar, osaline uuringus, ütles minu isale, et nemad teadlaste rühmaga vastasid esitatud küsimusele. Esitage uued küsimused ja neile vastatakse teistmoodi. Miks niimoodi küsiti, seda ma ei tea. Suuremat osa 2009. aasta uuringutulemusi kuskil kasutada ei saa. Kokkuvõtteks on kaudses kõneviisis jutt, et me ikkagi ei tea, mis siis juhtub, kui tamm saab avad.

Saatsin uuringu ka TTÜ Meresüsteemide Instituudi professorile Jüri Elkenile. Ta ütles, et on sellest hankest teadlik ja tegi ka ise omal ajal sellele pakkumise, kuid tema seda tööd ei saanud. Elkeni meelest oli uuringu ökoloogiat puudutav osa tipp-topp, aga ta polnud üldse rahul modelleerimisega, sest see on tehtud vale mudeli järgi. Väikest väina, mille vesi on paar meetrit sügav, on proovitud modelleerida Iiri mere mudeli järgi, kus on liivapõhi ja 10–40 meetrit sügavust.

Jüri Elkeni vastusega kirja sain ma täpselt samal päeval, kui meil oli keskkonnakomisjoni koosolek. Siis mul polnud vastust, kas ma tohin tema arvamust jagada ja kasutada. Ma ei saanud seda koosolekul välja käia. Kahju! Aga siit ka moraal, et nõnda kaalukaid otsuseid peaks tegema ikka mitme ekspertarvamuse alusel ja eesmärgiks tuleb võtta olukorrale lahenduse leidmine.

---

Vaata Heiki Hanso videopostitust tammi mõjust veevahetusele.

Kas oleks vaja uut uuringut?

31. mail riigikogu keskkonnakomisjoni koosolekul ütles ministeeriumi kalavarude osakonna esindaja Kaire Märtin, et on vaja täiendavaid uuringuid teha. Ma olen sellega absoluutselt nõus! Ma saan kogu aeg uut infot, uusi teateid, et kelle poole teadlastest võiks pöörduda.

Minu isa on Pöide vallavanem, tema on suure töö ära teinud Väikest väina puudutavate dokumentide kokkukoondamisel ja Maanteeametist vanade projektide küsimisel. Meil on kohutavalt suur patakas pabereid juba nõukogude ajast – pakkumised ja projektid, materjali on kõvasti, põnev kronoloogia.

Kas rahva tähelepanu on Väinatammi teemaga kerge võita?

Mina veetsin oma jaanipäeva Väinatammi kõrval pisikesel platvormil elades. Jumala äge jaaniaeg oli! Selle üle on mul siiralt hea meel, sest ma sain paljusid möödasõitjaid teemasse kaasata. Sain sõpradeks kohalike ogalike ja viidikatega...

Kas infoküsijaid oli palju?

Väga palju jah. Neljapäeval-reedel, kui jaaniaeg algas, siis oli palju sõitjaid. Pool möödasõidu kaart oli autosid täis ja kõik kuulasid. Mina rääkisin üksi nagu kukk õrre peal, kiresin oma jutud ära, nii et hääl kähe. See oli kihvt – kõik inimesed saavad aru.

Ka "Aktuaalne kaamera" käis kajastamas. Loo käigus tehti keskkonnaministriga telefoniintervjuu, milles ta jälle väitis, et tema hinnangul ükski Rakvere mees ei hakka oma südant valutama Väikese väina probleemiga.

Ma palun vabandust, aga kuidas see saab olla võimalik? Anname talle andeks ja loodan, et saama peagi alustada head koostööd. Eesti on väike ja meie mõju on läbi segatud. Paljud Rakvere inimesed käivad suvel Saaremaal, tammist üle sõites jätavad ka nemad oma ökoloogilise jalajälje maha, on iseenesest mõistetav, et see teema on ka neile oluline, nagu meile saarlastele Rakvere asjad.

---

Vaata Heiki Hanso videopostitusi Väinatammi platvormilt.

---

Mis saab edasi?

Kuna me tammi avade mõtte peale ministeeriumist kedagi erutada ei suutnud, siis ma tegin rahvaalgatuse.ee aktsiooni. Me oleme juba pea kakstuhat toetusallkirja kokku saanud.

Rahvaalgatus Väikese väina kaitseks

Kuna olukorda tammi ümber võib nimetada keskkonnakriisiks, algatasid Pöide vallavanem Andres Hanso, Orissaare vallavanem Vello Runthal, Muhu vallavanem Raido Liitmäe, muhulane Ivo Linna ja MTÜ Väikese Väina Seltsi eestvedaja ning arborist Heiki Hanso rahvaalgatus.ee keskkonnas kampaania, kuhu oodatakse ka kõigi Bioneeri lugejate allkirju. Allkirju saab anda 27. juulini.

Esimese sammuna Väikese väina olukorra parandamisel näevad kampaania korraldajad ehitada tammiavad, mis avaksid uuesti tee veevahetusele, kalade ja paatide liikumisele väina erinevate osade vahel. Teiseks on tarvis kõrvaldada aastas sadu rändlinde tapvad ja Väikse väina hoiuala miljööd visuaalselt risustavad kõrgepingeliinid. Kolmandaks on vaja viivitamatult paigaldada maanteetamm, mida läbib keskmiselt 1700 mootorsõidukit ööpäevas, tänapäevased reoveepuhastussüsteemid, mis väldivad talviste sulfiidide, rehvipuru ja raskemetallide jõudmise väinavette.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta