Nägin mõned päevad tagasi Facebookis ühte postitust ja sellel pildil olid magavad lapsed heinavirnas. Küsiti, kes mäletab sellist asja? Muidugi hakkas mul fantaasia kohe tööle ja ma panin siia oma mõtted kirja. 

Kas tänapäeva lapsed üldse teavad, mis on lakas magamine?

Kahtlen siiralt.  Vaevalt praegu tehakse heina nii, nagu meie lapsepõlve ajal. Nüüd on ju see kõik heinapallides. Kes enam lahtist heina viitsib lakka ajada käsitsi, nagu vanasti seda tehti? Tänapäeva lapsed on ju vati sees kasvanud. Igat sorti allergiad ja muud tõved kallal. Nad on valmis surema juba kõige tavalisema ämbliku nägemisest. Kuidas siis saab lakka magama saatmisest üldse rääkida?

Mäletan oma lapsepõlvest, et me ei armastanud lastena heinaaega . Olid siis ju lõpmatud heina kaarutamised ja kokkupanemised. Kõik tulid heina ajal maale ja olid heinaniitmise talgud. Niitmine käis käsitsi ja vikatiga.

Siis pidid lapsed kõik heinakaared niitjate järgi lahti lööma, et see saaks kohe kuivama hakata. Hiljem tulid veel kaarutamised ja heina kokkupanekud hunnikutesse. Oh, millised suured lahmakad heinamaa täied said käsitsi kokku riisutud ja hein hunnikutesse pandud.

Seejärel hakkas igapäevane hommikune heina lahti lahutamine ja õhtune kokkupanek jälle. Päeval tulid veel kaarutamised. Pidev võidujooks vihmaga, kas jõuad ikka enne vihma heina hunnikutesse.

Keegi ei andnud lastele armu. Reha kätte ja riisusid võrdselt teistega. See kestis seni, kui hein sai kuivaks. Seejärel veeti see hobusega koju ja pandi kuuri. Jälle aeti lapsed heinavirna lahtist heina kinni tallama.

Aga sellega sai alguse ka lakas magamise aeg. Meie, lapsed, kolisime siis oma patjade ja tekkidega heina peale magama. Kui mõnus tundus see värske heina lõhn.

Hommiku ärkasid aga augus. Ööga olid vajunud heintesse ja kui soe oli seal alati.

Aga aitab nüüd sellest nostalgitsemisest. Edasi tahan ma siin jutustada oma tütre lapsepõlve aegsest heinateost. Ka tema on näinud neid heinategemisi. Ainult, et siis ei olnud enam meie peres kommet heinatalguid pidada. Kogu meie suur pere oli laiali oma elude peal.

Heinamaal käisime põhiliselt ikka meie ja vend ning Mamma. Suuremad heinamaad lasi Mamma traktoriga niita. Kaarutamised ja kokkupanekud olid sellegi poolest meie töö. Heinavedamistel käis siis abiks naabrimees oma veoautoga.

Väiksemad hunnikud vedas mu vend ise käruga koju. Käisin ka koos tüdrukutega lakas heina tallamas. Naabripoiss oli isaga kaasas ja tahtis tüdrukutega kangesti koos olla. Selle õhinaga unustas ta aga oma heinanohu hoopis ära. Pärast turtsus ja plärtsus ning aevastas vahetpidamata.

Me poleks ju poissi lakka lubanudki, kui oleksime sellest heinanohust varem teadnud. Ei lausunud ta ise ega öelnud tema isa selle kohta sõnagi meile. Kodus sai poiss veel oma ema käest kõvasti võtta, et heinalakas üldse käis.

Mäletan, kuidas tüdrukud kippusid lakka magama. Alguses saatis Mamma koera tüdrukutega sinna kaasa. Koera jaoks oli see otsus küll raske. Teda oli õpetatud nii, et väravast ja aiast tema välja ei tohi minna.

Koer ootas, kuni plikad magama jäid ja lasi siis lihtsalt jalga. Mis moodi ta lakast alla sai, ei tea mina. Ööga oli ta end kuuri ukse alt välja kaevanud ja väravast sisse pugenud. Kui Mamma hommikul toast välja tuli, tervitas koer juba saba liputades teda trepi peal nagu polekski ta kuskil käinud. Peale seda ei saatnud enam Mamma koera tüdrukutele seltsiks lakka. Sel polnud ju mõtet, sest peni tuli sealt nagunii ise tulema.

Mäletan ka seda korda, kui meie tüdrukud koos linna sõbrannaga lakka magama läksid. See oli aga lauda lakk. Hommikul tulid tüdrukud sealt alla tigedate nägudega. Ööga olid nad riidu läinud. Linna sõbranna oli iga heli peale, mis laudast kostis, hüpanud üles, et mis see nüüd oli. Küll köhis lehm, röhkis siga ja lambad häälitsesid. Vastu hommikut oli ka kukk hakanud iga natukese aja järel kirema. Eks maga siis.

Meie endi tüdrukutel polnud lakas magamisega probleeme. Nad olid sellega harjunud. Aga linnalapsele oli see üks õuduste öö. Ei saanud ta vaeseke üldse silmi kinni ega lasknud oma pärimistega ka teistel seda teha. Pealegi kurtis ta hommikul, et mismoodi sa magad, kui iga liigutusega kõik ümber krõbiseb. Rohkem ta meile ööbima ei tulnud.

Tütrepoeg kasvas juba sel ajal, kui Mamma alevis elas ja loomi enam ei pidanud. Me magasime suviti maja teisel korrusel, kus on suvekamber paari voodiga. Poiss oli juba koolilaps, kui ühel õhtul avastas, et ämblik ronib tema voodi juures seina peal.

Oh, seda röökimist oli siis ikka rohkem, kui rubla eest. Mõnel kohe on omad hirmud. Püüdsin teda ämblikutega lepitada, aga ega sellest suurt kasu polnud. Seda last ei saaks üldse heina lakka lasta magama, sest heina sees on alati väikeseid putukaid ja kindlasti ka ämblikke.

Peale selle on sel poisil nii kõva allergia igasuguste õietolmude ja kes seda täpselt teab, mille kõige vastu veel. Sellepärast julgengi ma väita, et enamus tänapäeva lapsi ei teagi, mis on heinalakas magamine. Niisugused mälestused tulid mul meelde, kui nägin Facebookis ühte postitust pildiga heinalakas magavatest lastest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta