Hiljuti küsiti mult, et miks ma sellest ei räägi, et eurorahade eest raadatakse Hiiumaal 60 aastane mets? Ausalt öeldes mul polnud sellel hetkel, kui küsimus esitati, vähimatki aimu, mis Hiiumaal eurorahadega tehakse ja küsijale seda ka väljendasin.

Eestis toimub väga palju raietegevusi ja pean tõdema, et igal raiutaval objektil ma silma peal ei suuda hoida. Küsimus jäi mulle siiski meelde ja tänaseks tean, et seal objektil ei tehta ei raadamist ega ka mitte lageraiet vaid kujundusraiet. Ala on Natura 2000 koosseisus ja kaitseala kannab nime Käina lahe - Kassari MKA. Raiutav ala asub sihtkaitsevööndis ja sellest tulenevalt on lubatud seal ainult kujundusraie.

Kliimaministeerium tahab kujundusraiega maha võtta 60 aastase männimetsa nelja hektari suurusel alal, mille koosseisus on ka 90 aastaseid mände. Tegu põhjendatakse sellega, et metsatukas elavad rebased. Kõlab tõesti nagu must huumor: lõikame metsa maha, et rebased ära koliks. Pole varem midagi sellist kuulnud, seepärast hakkas teema mulle üha enam huvi pakkuma. Kliimaministeeriumi nägemus, kui nüüd väga sisusse süveneda, on see, et kui mets maha lõigatakse, siis peaks see tagama lindudele parema võimaluse märgata ohtu ja linnud peaks tegema parema valiku pesakoha valimisel. Ja rebased ei saaks enam metsatukas linde varitseda.

Fakt on see, et rannaniitudel pesitsevatel lindudel läheb väga halvasti kuna väikekiskjad nagu rebased, kährikud tükivad linnupojad ära sööma. Hiiumaal on asi eriti tõsine. Puhtalt enda arvamusele tuginedes, arvan, et esimese asjana oleks pidanud alal läbi viima Natura 2000 hindamise, mille käigus selgitatakse välja, kas tööd on kooskõlas kaitseala põhimõtetega ja millist mõju avaldab plaanitav tegevus lindudele. See seaduslik nõue on minu andmetel täitmata jäetud. Seaduste jälgimine Eesti riigis on meil kujunenud üsna suvaliseks - kui keegi tahab, siis täidab seadust, kui ei soovita, siis ei täideta. Üldjuhul kõik seadusnõuded, mis on seotud loodusele või inimesele mõjude hindamisega seotud, proovitakse tegemata jätta, otsused tehakse sisetundest lähtudes või milleski kolmandast.

Olen elus väga palju tegelenud metsloomadega ning jutt sellest, et ühe metsatuka raie nüüd rebased alast eemal hoiaks, on enam kui kaheldav. Rebane kasutab metsa talvel tuisu eest varjumiseks ja ehk ka keset suve päikese kuumuse eest varjumisel. Metsaraie hoiab ühe väikekiskja küll eemale lagedaks raiutud aladest ja selleks on metsnugis. Tema on kohastunud elama vanemates metsades ja tühjaks raiutud aladele ta ei tüki, aga tema ei tee niitudel pesitsevatele lindudele ka mitte kuidagi liiga. Rebasele on aga mosaiikne maastik väga mugav. Alale jääb veel ohtralt alles teisi metsatukkasid, kus rebane ennast põletava suvekuuma eest saab varjata või talvise tuisu eest varjuda.

Julgen arvata, et rebased ei koli peale raiet kuhugile. Lindude vaatenurgast aga võib asi muutuda väga kohutavaks. Suure tõenäosusega tehtavate tööde järel rebaste elukvaliteet ainult paraneb. Kui lindudel tekib natukene pesitsusala juurde, siis see võetakse kasutusele ja rebastel on veelgi rohkem linnupoegi söögiks, keda seal tahetakse kaitsta. Luuakse nii-öelda suurem ökoloogiline lõks ohustatud linnuliikidele. Kui taastataks näiteks 400 ha niidumaad, siis muutuks rebasel juba keerulisemaks linnupoegade avastamine ja ära söömine, aga mõnede metsatukkade raie pigem ainult raskendab lindude eluolu.

Rebastel on Hiiumaal väga hea elu kuna looduslike vaenlaseid praktiliselt pole. Paar hunti ja mõni ilves, aga nemad ei tee rebaste üldarvule suurt miskit, ammugi rannaniitudel elavatele rebastele. Mahedam kliima kui mandril pärsib ka looduse enese loodusliku bioloogilise relva kasutamist rebaste peal (kärntõbi) ja kuna marutaudi juurisime Eestist välja, siis polegi otseselt rebastel muud midagi karta, kui liikluses vurav auto.

Kui Matsalu rahvusparki ilmusid šaakalid, siis täheldati, et rebaste ja kährikute arvukus langes ja lindude elu paranes, aga peale seda, kui šaakalid said ise kütitud, siis tulid tagasi nii rebased kui kährikud ning lindudel elu jällegi olulisemalt raskem. Loodusesse sekkumine peab olema asjalik ega tohi käia pelgalt sisetunde najalt. Me oleme arukas rahvas, aga vahel jääb mulje, et kui kusagilt terendavad Euroopa Liidu loodustaastamise rahad, oleme nagu väiksed lapsed kommipoes - kühveldame kokku, mida ainult saaks, aga hiljem kõhuvaludes piineldes ei saa isegi aru, mis valesti tegime.

Mida siis ette võtta Hiiumaal Käina lahe - Kassari MKA rebastega? See küsimus on nii ühiskonnale kui jahimeestele tervikuna. Et mis või kes neid rebaseid sinna piirkonda tõmbab ja millised on meetmed, et nende tegevust seal ohjeldada, kas kusagil on kohti kus saavad süüa, kas kusagil on mahajäetud laut, kus nad nt suvel poegi kasvatavad jne…, et alati on lihtne öelda jahimeestele, et küttige rebased ära, aga see “lahendus” toimiks Hiiumaal, kui terve saar rebastest tühjaks lasta nagu on tehtud paljuski põtradega sisuliselt.

Mida ma öelda soovin on, et loodust tuleb taastada ja hoida, aga mitte vastuolus seadustega. Hoolega tuleb jälgida, et ei tehtaks kahju loodusele juurde, vahendid ei tohi tulla uskumustest või pelgalt tundest vaid peaks tulema läbi asjakohaste teadmiste.

Sarnased artiklid