Kauaoodatud suvi on käes ja veel selline, mida alati ei näe ka lõunapoolsemates maades. On kuumust, jätkub päikest. Isegi küllaga – juba hoiatatakse kuumarabanduse eest, samuti on päikesekiirgus, mis toob meie ellu sära, tegelikult väga mitmepalgeline.

Ultraviolettkiirgus on osa Päikese elektromagnetilisest kiirgusest, mille lainepikkus on nähtavast kiirgusest lühem.

Meenutuseks. UV-kiirgus Maa atmosfääris jagatakse kolmeks piirkonnaks – A, B ja C. Kõige lühema lainepikkusega osa – UVC, inimesele ja looduskeskkonnale kõige kahjulikum kiirgus, õnneks neeldub pea täielikult 15-35 km kõrgusel stratosfääris, meid kaitsvas osoonikihis. See on kiirgus, mida haiglates kunstlikult tekitatakse ruumide desinfitseerimisel. UVB-kiirgus põhjustab naha punetust ja põletusi (nn erüteemne UV-kiirgus). Tema maapinnani jõudmine sõltub suurel määral osoonikihi paksusest. Kolmas osa – UVA-kiirgus on aga mõjutab paljus naha vananemist ning kortsude teket.

Ultraviolettkiirguse intensiivsus maapinnal sõltub:

    päikese kõrgusest horisondil,
    stratosfääri osoonikihi paksusest,
    pilvede hulgast, kõrgusest ja liigist,
    atmosfääri läbipaistvusest (aerosooli – tolmu, tahma jne kogusest),
    aluspinna peegeldamisomadustest ja koha kõrgusest merepinna suhtes.

Kuidas hinnata ultraviolettkiirguse doosi? Millal on õige aeg tõmmata särk selga ja minna varju?

Alates 1994. aastast hakati Lääne-Euroopas edastama ennustusi (õigemini hoiatusi) järgmise päeva UV-kiirguse intensiivsuse kohta. Päikesepõletuse riski suurust on nii Maailma meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) kui ka Maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) soovitanud esitada laiemale üldsusele kiirgusdoosidest paremini mõistetava UV-indeksina.

UV-kiirgus muutub ohtlikuks ja tekitab nahapõletusi paljudel inimestel, kui UV-indeks kerkib üle 6. Õrna nahatüübiga inimesed peaksid päikesekaitsekreeme kasutama juba siis, kui UV-indeks kerkib üle 3–4.
UV-kiirgus muutub ohtlikuks ja tekitab nahapõletusi paljudel inimestel, kui UV-indeks kerkib üle 6. Õrna nahatüübiga inimesed peaksid päikesekaitsekreeme kasutama juba siis, kui UV-indeks kerkib üle 3–4.

Hinnangud indeksitele ohu järgi on järgmised: madal (indeks 1-2), mõõdukas (3-5), kõrge (6-7), väga kõrge (8-10), ekstreemne (üle 11) (vt ilmateenistuse koduleht,  rubriik „ Kasulik teada!“). Teades UV-indeksit, saab otsustada, kaua võib päevitada, enne kui asi ohtlikuks läheb. Näiteks oleks soovitav päevitusaeg keskmistele nahatüüpidele UVI 5 puhul 40 minutit.

Kui Itaalias või Hispaanias ulatuvad indeksi väärtused 9 kuni 10-ni, siis kõrgmäestikus küündivad nood näitajad isegi 20-ni! Suureneb ju UV-kiirguse intensiivsus umbes 4% iga tõustud 300 meetri kohta.

Eestis on UVI maksimaalsed näidud jõudnud 8,6 (6. juulil 2008 ja 29. juunil 2011). Ainult et nood näidud registreeriti vaid paari minuti jooksul, kui päikese lähedal olid väikesed kiirgust peegeldavad rünkpilved. Tavaliselt piirduvad kõrged UV-indeksi näidud kesksuvel 6-7 ühikuga.

Enam saab ultraviolettkiirgust niisiis südasuvel, jaanipäeva paiku ning keskpäeval (kella 12 ja 14 vahel), kui päike on kõige kõrgemal.

Hästi „võtab“ päike ka aprillis (lumi peegeldab kiirgust ligi poole juurde!) ja maikuus, kui taevas on veel suvisest tolmust puhas. Jälgima peaks ka nn osooniauke, st olukordi, kui meid kõrgel stratosfääris (umbes 20 km kõrgusel) kaitsev osoonikiht muutub mõnikord õhemaks. Aga seda juhtub Põhja-Euroopas suhteliselt harva.

Eriti ettevaatlikud peaksid meie inimesed olema  muidugi lõunamaades. Väga rumal on enne reisi solaariumis „krundi võtmine“ – naha kahjustamise oht suureneb järsult.

UV-kiirgus muutub ohtlikuks ja tekitab nahapõletusi paljudel inimestel, kui UV-indeks kerkib üle 6. Õrna nahatüübiga inimesed peaksid päikesekaitsekreeme kasutama juba siis, kui UV-indeks kerkib üle 3–4.

Sarnased artiklid