Eesti maksusüsteem sai põhimõtteliselt valmis 2000. aastate alguses, kui kehtestati toona maailmas ainulaadne ettevõtte tulumaks, mida tuleb maksta üksnes ettevõttest välja võetud tulult. Lisades sellele Euroopa Liidu kontekstis madala maksukoormuse (33%, EL riikide keskmine on 41%) ning maksusüsteemi lihtsuse (Eestis moodustavad maksuerandid vaid 1% SKP-st, mis on Euroopa Liidu madalaim näitaja, näiteks Soomes on see 12% SKP-st), saame tulemuseks süsteemi, mis juba aastaid püsib rahvusvahelise maksukonkurentsi edetabeli tipus.

Seetõttu valitseb Eestis vankumatu veendumus, et madal maksukoormus annab tänu kõrgemale majanduskasvule paremad laekumised kui kõrgem maksukoormus.  Ehk parim maksupoliitika on majanduspoliitika. See on mõistlik seisukoht, aga paraku vastab tõele üksnes siis, kui maksubaas on stabiilne, veel parem kui kasvav. Kahjuks on juba praegu ja veel enam järgmiste kümnendite jooksul mõned maksubaasid hoopis kahanemas.

Võrreldes 2000. aastate algusega on ka märkimisväärselt kasvanud inimeste ootused tervishoiule, pensionile, erinevatele sotsiaalteenustele. Selle perioodi algusesse jääb ju liitumine Euroopa Liiduga. Kui võrdleme oma ravijärjekordi, pikaajalise hoolduse koduteenuseid või pensioni asendusmäära teiste EL riikidega, siis hoiame silma ees ju ikka vähemalt Euroopa Liidu keskmist taset.  Aga maksutulu suhtena SKP-st on meil Euroopa Liidu riikide alumises kolmandikus. Kuigi nii mõndagi saab kahtlemata saavutada efektiivsuse tõusu ja innovatsiooniga, on siia siiski sisse programmeeritud silmnähtav vastuolu.  

 

Suurima löögi all sotsiaalmaks, järgnevad keskkonnamaksud

 

Sotsiaalmaksubaasi õõnestavad tööealise rahvastiku kahanemine ja inimeste liikumine palgatöölt iseseisvaks teenuseosutajaks, mis vähendavad sotsiaalmaksuga maksustatavat palgatulu. Samal ajal vanemaealiste osakaal ühiskonnas järjest kasvab  ning koos sellega ka vajadus tervishoiuteenuste ja pensionide järgi, mida sellestsamast sotsiaalmaksust rahastatakse. Arenguseire Keskus on hinnanud, et sotsiaalkaitse eelarvepuudujääk võib aastaks 2035 ulatuda 2,5 miljardi euroni. Kui käärid ravi- ja pensionikulude ning sotsiaalmaksu laekumiste vahel suurenevad, tuleb raviks ja pensionideks ressursse mujalt (loe: teistest maksudest) juurde leida. See survestab riigi maksutulusid tervikuna.

Kaugemale tulevikku vaadates tuleb arvestada, et keskkonnaheidet ja -koormust vähendades kuivab kokku ka tulu, mida toovad näiteks CO2 heitega seotud maksud või saastetasud. Rohetiigri „Energia teekaardis“ on kokkukuivamise ulatust kliimaneutraalsuse saavutamise hetkeks (riiklik eesmärk on sinna jõuda 2050. aastaks) hinnatud ca 900 miljonile eurole. Kui see tundub väga kauge, siis Arenguseire Keskus arvutas, et kütuseaktsiisist saadavad tulud langevad 100 miljoni euro võrra juba aastaks 2030, kui elektriautosid võetakse Eestis kasutusele tempos, mis vastab Keskkonnauuringute Keskuse prognoosidele.

Kokkuvõttes jõuame olukorda, kus palgatulu pealt korjatav sotsiaalmaks ei anna meile enam senisel tasemel tervishoidu ja pensionit ning ligikaudu kümne aasta pärast ei anna ka keskkonnamaksud enam oma varasemat panust näiteks teedevõrgu korrashoidu. Aga ühiskonna ootused taristule ja vajadus sotsiaalteenuste järele kasvavad, mitte ei vähene. Füüsikatermineid kasutades võiks öelda, et süsteemisisene rõhk tõuseb ja kaas ähvardab pealt lennata.

 

Mis variandid meil on?

 

Kahtlemata võime rajada lootused sellele, et teised maksubaasid hakkavad senisest paremini tööle, ilma et peaksime maksusüsteemis midagi muutma.

Ja tõesti, näiteks tarbimismaksud toovadki juba varasemast rohkem sisse, kuna nii kasvanud energiahinnad kui Ukrainas toimuva sõjaga kaasnev hinnatõus kasvatab käibemaksutulu. Aga paraku pole see täiendav laekumine riigi vaatenurgast puhastulu. Teise käega vajavad tõstmist toimetulekutoetused. Kõne all on ka kütuseaktsiisi või toidukaupade käibemaksu võimalik langetamine toimetuleku toetamise eesmärgil. Nimelt on tarbimismaksude tase Eestis ELi keskmisega võrreldes juba varasemalt kõrge (42% maksutulust, ELi keskmine on 28%) ning tegemist on regressiivsete ehk ühiskondlikku ebavõrdsust suurendavate maksudega – vaesemad maksavad neid oma sissetulekust suhteliselt rohkem kui jõukad, kuna suurem osa nende sissetulekust kulub tarbimiseks ära.

Vastuoluline teema on kapitalimaksud, mis on Eestis kolm korda madalamad kui EL-is keskmiselt, aga samas on see meie ettevõtluskeskkonna peamine tõmbenumber. Kui neid makse suurendada, kas siis tapame hane, kes muneb kuldmune? Sellesse küsimusse tuleb kahtlemata suhtuda täie tõsidusega.

 

Muutuv maksukonkurents

 

Teatud julgustust pakub siiski rahvusvaheline kontekst, kus maksuvaldkond on praeguses polariseeruvas ja killustuvas maailmakorras üks väheseid, milles rahvusvaheline koostöö pole hoogu kaotanud. Vastupidi, liigutakse tempokalt ühtsemate reeglite ja laiemate kokkulepete suunas. See on ajendatud nii võitlusest maksuparadiisidega kui ka probleemidest õiglase maksupanuse kättesaamisega suurtelt digiteenuste ettevõtetelt.

Kui läänemaailm liigub ühtsemate maksureeglite suunas, väheneb mänguruum klassikaliseks maksukonkurentsiks madalate maksumäärade abil. See ei pruugi olla tingimata halb uudis. Uueks konkurentsieeliseks võib kujuneda maksusüsteemi lihtsus ja kliendisõbralik maksude administreerimine,  sealhulgas digiteenused. Eestil on siin tugevad trumbid olemas. Lihtne ja arusaadav süsteem ning maksude tasumise ja tagastamise kiirus ja operatiivsus kujutavad juba praegu endast paljude investorite jaoks tugevamat konkurentsiargumenti sihtriikide vahel valimisel kui väikesed erinevused maksumääras.

 

Kinnisvara kui loogiline maksubaas

 

Kapitalimaksude üks alaliike on varamaksud, mis on Eestis viis korda madalamad kui EL-is keskmiselt. Kuuleme sageli, et me pole veel nii rikkad, et varamakse suurendada. Ehk tõesti. Teisest küljest on majanduses tänu aastaid kestnud rahatrükile kujunenud olukord, kus passiivne tulu näiteks kinnisvara omamisest ületab aktiivset tulu, mida on võimalik teenida ettevõtjana tegutsedes. Selline olukord õõnestab majanduse pikaajalist tootlikkust.

Kas kompromiss saaks olla näiteks maksustada kinnisvara alates poole miljoni või miljoni euro väärtusest? Võrdluseks, et kinnisvara mediaanväärtus leibkonna kohta Eestis oli 2019. aastal 81 000 eurot, seega sellistes suurusjärkudes lävend jätaks 99% leibkondadest puutumata. Kinnisvara kui maksubaas on ka üks kõige tulevikukindlamaid, seda pole lihtne varjata ega saa seda ka riigist välja viia.

Kokkuvõttes, maksusüsteemis on rõhk kasvamas ja see olukord vajab tähelepanu. Arenguseire Keskus koostas eelmisel sügisel kolm stsenaariumit, mis pakuvad välja erinevaid võimalusi muudatusteks. Kindlasti pole ka see valik veel ammendav. Loodetavasti jõuab maksusüsteemi teema ka järgmiste valimiste eel fookusesse.

Lugu on pärit Arenguseire Keskuse blogist.

Sarnased artiklid