31. märtsil ootab Reval Folk külalisi Iirimaalt ja Soomest – hubases Vanalinna Muusikamajas esinevad flöödimängija ja laulja Dave Murphy ning kitarrist Jyrki Koivisto.

Siin on teile lugemiseks väike jutuajamine Dave Murphyga. Dave on olnud iiri ansamblite Prosper ja Tre sünni juures ning olnud ansambli Anoise liige. Need kollektiivid on ta toonud ka Viljandi pärimusmuusika festivalile. Veel on ta osalenud sellistes iiri kooslustes nagu Hobhatchers, Pócaí Folamh ja Reel Music ning olnud iiri rahvamuusika koguja oma kodumaakonnas County Wicklow.

Küsis Kadri Allikmäe, tõlkis Nora Roosimölder, toimetas Pille Olde. Rohkem kontserdist siin.

Millal muusika juurde jõudsid?

Ausalt öeldes ei mäletagi. See on justkui alati olnud osake minust – samamoodi nagu on olemas vihm, päikesepaiste või tuul.

Millal oma esimese pilliga kohtusid?

Ma pole tolles algusloos päris kindel, aga mäletan üht vana pianisti, kes tõi mulle ühelt Londoni-reisilt kingituseks tinavile. Päeval, kui ta selle üle andis, läksin nii õhinasse, et läksin taaskasutatavate asjade poodi ning ostsin mõne penni eest vana plaadi. Viisin selle koju, kuulasin ja varsti leidsingi loo, mis väga meeldis. Mõne tunni pärast sain selle selgeks… Nii see algas. Loo nimi oli muide „The March of the King of Laois“.

Mis teeb iiri rahvamuusika eriliseks?

Helikeeles on see „miski“, millest tunned ära iirlase. Seesmine energia ja lõbusus… see on tore!

Mis sind mängides või lauldes kõige rohkem puudutab?

See on nagu ujumine sulle tuttavas jões, tunned iga käändu – vahepeal lähed pärivoolu, siis jälle vastuvoolu… Aga enamasti meeldib mulle lihtsalt hulpida ja taevasse vahtida. Nii et kui muusika ennast ise mängima hakkab, olen mina vaid selle vahendaja ja enam ei pea mõtlema – kogu keha ja hing on neil hetkil muusikast tulvil.

Mis on olnud su muusikuelu kõige ilusam ja erilisem külg? Kas on ka halbu hetki?

Teistega koos mängimine on midagi maagilist, see on kui tähenduslik sõnadeta vestlus. Ühed ilusamad hetked on esinemiste nn. äärealad – pillid on kokku pakitud ja üritus läbi, aga „olemine“ heliseb veel õhus. Halvim on mu jaoks see alatine sisemine võitlus oma ärevustundega, mis käsib ära joosta ja peitu pugeda, eriti enne esinemist. Hävitasin end palju aastaid alkoholiga, et seda kontrolli all hoida. Ja kuigi lõpetasin joomise juba aastaid tagasi, pole ärevus kahjuks kusagile kadunud.

Meenuta mõnd lõbusat seika, mis meenub kontserdikorraldajatega, festivalide või laval olemisega?

Eelmisel suvel saadeti keegi Viljandi Folgi poolt mulle lennujaama vastu, aga mind polnud sellest paraku teavitatud… Kui eskort saabus, olin juba kauni Eesti looduse rüpes. See seik tekitas palju segadust, aga ka pisut nalja. Teine lugu juhtus palju aastaid tagasi Põhja-Rootsis, kui hilisõhtul kontserdilt tulles keegi minibussi ukse avas, aga veidi liiga järsult, nii et see kukkus eest ja otse lumme. Hotelli jõudes tundus kõik väga koomiline, ent kohapeal oli asi naljastkaugel.

Mis on muusika ja kes on muusik?

Mulle meeldib Victor Hugo tsitaat, usun, et see võtab mu arvamuse väga hästi kokku: „Muusika väljendab seda, mida ei saa öelda, kuid millest ei saa vaikida“. Muusik on inimene, kes ei suuda muusikat tegemata olla. See lihtsalt peab tema seest välja tulema – ta on välja valitud seda tegema.

Mida on muusika tegemine sulle tähendanud? Mis on selle hind?

See on läbi aja olnud imeliselt vabastav ja rõõmustav viis, kuidas end teistega siduda, otse hingest hinge, ilma mõistust kasutamata. Hinnaks on väga kallid „jalanõud“ – nende saamiseks võis minna palju aega, energiat, rasket tööd, mis võis küll surmani väsitada, aga see-eest on nad sul väga ilusad.

Mida soovitaksid noorele inimesele, kes unistab muusikuteest?

Maailmas on nii palju pille, et jätkub kõigile. Proovige vähemalt!

Palun lõpeta mu lause: unistan maailmast, kus…

… hooliksime üksteisest rohkem ja oleksime vähem isekad.

Kui sinust poleks saanud muusikut, oleksid saanud hoopis…?

Õppisin noorena kangruks, seejärel helitehnikuks. Mulle meeldib küll töötada helitehnika alal, aga usun, et minust oleks saanud ka hea puusepp või kingsepp.

Kui saaksid aega tagasi keerata, mida teeksid teisiti?

Oleneb, kui kaugele seda tagasi keerata… Ehk oleksin lapsena rändtsirkusega isakodust plehku pannud? Kui ühte asja muuta, siis muutub ka kõik edasine, nii et – kes teab…

Kuidas käis elu „vanadel headel aegadel“? Millistest  festivalidest oled lugu pidanud? Mis on rahvamuusika sinu jaoks?

Kui mina alustasin, õppisid kõik kuulmise järgi, teistelt muusikutelt. Arvan, et kõik, keda tundsin olid iseõppinud muusikud, nii et oskuste poolest oli inimesi seinast seina. Aga kel muusikugeen tugevam, arenes järgemööda, pühendunult. Toona puudusid CD-plaadid ja kindel allikas õppimiseks ning enamik ei osanud ka nooti lugeda, nii tekkis igal oma stiil. Mulle tundub, et peale CD-sid ja internetti on muusika muutunud üsna ühekülgseks… On küll eristuvaid tegelasi, ent varasem eripärasus on kadunud.

Mulle meeldivad festivalid, kui need veel liiga kuulsad pole. Vähema publikuga on distants esineja ja rahva vahel väiksem, see annab võimaluse luua kuulajaga isiklikum side. Suured festivalid on muidugi ka väga toredad, aga need on hoopis teistmoodi.

Rahvamuusika tegemine on asi, mida lihtsalt teed, kui tunned selle vastu kutset. Etnoloogid, folkloristid ja antropoloogid oskavad selle kohta vast rohkem öelda. Mina teen seda sellepärast, et leidsin end ühel päeval selle kütkest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta